Nõvvami seo ilma aigu pinne käest rohkõmb kombit ja hääd kasvatust

ku latsi käest. Tuu om suur ülekohus eläjide vasta!

 
Midä aig edesi, tuud rohkõmb paistus, et ilmaelu om pää pääle käändnü. Ah et mis sis jäl häda om? Hädä om tuu, et eesti ja tuu seen ka võro rahva ellujäämise peräst om häbemäldä suur murõ – latsi saias veidü ja ku mõni ilma sünnüski, sis paistus niimuudu, et suur jago tegijit ei võta uma perrätulõja elokäügi ja kombiidõ peräst inämb kuiki pall’u murõhta. Vanast ülti sääntsel puhul, et kül elu oppas ja vas’kanahk koolitas – tuu viimäne tähend’, et kooliraamatiidõ kandmisõ kott oll’ vas’kanahast.

Seo ilma aigu tohe ei eläjäkaitsjiidõ kõrvu sääne ütlemine sukugi puttu, õkvalt om kuri karjan. Ja elu, tuu tähendas tõsõ inemise, ilmarahvas, tohe-i tupsununnukõsõlõ ilma päälgi medägi üldä, tuu om viil hullõmb mõtslus ku vas’kanahast koolikoti tegemine ja jätt õrna nuurdõ henge paranõmalda armi. A tupsununnukõnõ roni muatsiide jalguga bussin vai rongin pinke pääl, kon tõsõ inemise piässi istma, ja timä illus imäkene mõista ei muud ku umma nutitelefoni päält kõrras silmäkese üles nõsta ni kaibligu helüga vingvan kõnnõviien üldä: istu ilusti, muidu see tädi seal hakkab sinuga pahandama!

Tädi, täpsemäbält kül üts vana vastik mõrd, kiä esi ja kink latsõ kasvi, arvada om, üles depressiivsel Vinne aol, olli muiduki ma, kink pilk oll’ kõgõ taa etendüse pääle joba sääne, et ku saanu kõrras vette kaia, sis kala koolnu.

A et latsõkunnalõ rahulikult sellätä, et ega täl hindäl kah kuiki hää muadsõ pingi pääl istu olõ-i, heleroosa ja hirmkalli Hello Kitty püksi saava mustas, niipall’u mutsu vai sõnavarra imäkesel es paistu ollõv.

Ega lats ull olõ-i, lats saa ilosahe arvu, ku timäga inemise muudu kõnõlda. A ku timäga maast madalast inemise muudu ei kõnõlda, sis arvada om, et timäst õks õigõt inemist saaki ei, ku tä Mowgli ei olõ. Vai Tarzan. A nuu tegeläse olli raamatust ja raamatun tulõ kõkkõ ette, tuudki, mis peris elun ilmvõimalda.

No vott, ja ku sis lehest egä jumala päiv loet, et latsiga külälise olõ-i oodõdu ei pulma ega kohegi koduvõõras, niisama ku kontsõrdilõ ja tiatride, selle et latsõ olõ-i harinu kiildmisega ja tegevä egäl puul tuud, mis miilde halgahtas. Et latsõlõ olõ-i võimalik näütüses selges tetä, et kõiki õhupallõ – ja kõkkõ muud kah – kõgõ uma tahtmisõ perrä ei saa, nakkat mõtlõma, et vast iks omgi nii, nigu tiidüsuudissin kirotõdi, et inemiisi IQ om päält 1970 nakanu alanõma vai nii. Selle et kuis muidu sellätä tuud, et seo ilma aigu nõudas (tõu)pini käest kõvastõ rohkõmb ku latsõ käest: pini piät mõistma sõnna kullõlda, avalikun kotusõn hinnäst sündsäle üllen pitä, eläjäloomakõnõ tohe-i uulidsa pääl vai muial avalikun kotussõn hauku ni larmada ja inemiisi pääle üles hüpädä vai mustust tetä, selle et muidu saa umanik trahvi – tä om jätnü uma eläjäkese hoolõ ja oppusõlda.

A ma tahtnu nüüd küssü: kas latsõkõsõl olõ-i sis tõtõstõ ütteainumastki umanikku, ku tä avalikun kotussõn ull’uisi tege, näütüses roni kontsõrdi aigu lava pääle, sekä esineijde esinemist ja pilediraha masnuil esinemisest ossasaamist, vai niisama larmas kõva helüga, selle et täl om lihtsäle ikäv? Või vellekese, või õnnõ ette kujuta, mis sõs vallalõ lätt, ku kinkagi pinikene roni esinejiide manu püüne pääle, vidä sääl hambiidõga veidükese juhtmit õgvõmbas, nõst kidramehe siiri vasta jalga, haard lauljanäüdsigu kleidihannast…

Ku ma lats olli ja ku mul latsõ väiku olli, es jää latsi peräst ilmangi medägi tegemäldä ega koskil käümäldä. Õnnõ latsilõ tull’ selletä, kuis tulõ kongi hinnäst üllen pitä. Nii mõnigi kõrd tull’ hinnäst ka varrampa kodu säädi, selle et väikul inemisel om kannatust kõvastõ vähämb ja tuust saa-i ega toheki müüdä kaia. Ja kon tuu häbü ots, ku võõras inemine tekk’ su latsõlõ märkusõ, et är sa, latsõkõnõ, tekku tuud vai taad.

Pinnele opatas maast madalast häid kombit ja hindävalitsõmist; pinne vaktsineeritäs, et nä haiguisi edesi ei kannas – latsi, jumala iist, ei tohe. Tuu pand õkvalt arõngulõ piduri pääle, uskva vahtsõmba ao vanõmba, ja uurva nutifonist, kiä kellega käü vai kiä kelle maaha jätse. A proovi sa piniga nii koolitusõl kävvü, et sa timäga tegemist ei tii, vahit õnnõ umma nutifoni – visatas kõgõ piniga koolist vällä vai võetas pini hoobis käest. Ja pruuvku kiäki sellätä, ku timä pini kinkagi seerest tükü vällä purõ, et pinil om vabakasvatus ja marutaudi vasta om pini vaktsiniirmäldä tuuperäst, et ravimifirma tahtva timä pinikeist är kihvtitä vai vigatsõs tetä.

Nii et ku kiäki mõist mullõ är sellätä, mille mi seo ilma aigu olõmi pinne käest nakanu kõvastõ rohkõmb kombit ja kasvatust nõudma ku latsi käest, nisama ku nõvvami pinne ja tõisi eläjide vaktsiniirmist, andku mulle teedä. Minnu tõtõstõ huvitas, kuis sääne jälle ülekohus eläjäloomakõisi vasta saa mi humaansõn ütiskunnan võimalik olla. Kon omma eläjäkaitsja?

Ku ma piäs vastussõ kokku saama, sis vast tulõ tuust ka üts kõgõ kõvõmbat sorti (1.1.) artikli ja ma saa viil sada kõrda kuulsambas.


Kõivupuu Marju,
kuulsa rahvaluulõtiidläne

Jaga seod artiklit