Rõugõst peri kirämiis, inneskine raadiomiis ja riigikogolanõ Tootseni Toivo (73) korjas raamadu jaos kokko uma esä, inne sõta kuulsa piltnigu Tootseni Jaani pilte.

«Mul hindäl oll’ õnnõ üts esä pilte album – ku pomm sattõ mi majja, sis linnas’ tuu aknõst vällä,» kõnõl’ Tootseni Toivo. «Esä pildikogo, negatiivi ja kõik muu fotokraam sai hukka. No nüüt omma hää inemise mullõ esä pilte kinknü vai lasknu koopia tetä, päält 200 pildi om joba kuun.»

Toivo luut esä pilte viil mano löüdä – Tootseni Jaan (1908–1945) tekk’ 1935. aastast pääle Rõugõ kandi inemiisist ja ettevõtmiisist tuhandit pilte. «Esä tettü pildi takan om kas munakujulinõ templi kiräga «Foto- & suurendusäri Tootsen» vai om pildi pääle kirutõt J. Tootsen vai J.T.,» oppas poig Tootseni Jaani pilte är tundma.

Raamadu mõtõ sündü sis, ku Toivo tekk’ esihindä raamatut «Saksa ajal sündinu». Tä nakas’ uurma vanavanõmbidõ kotsilõ ja korjama esä pilte. Toivo poig Jaan (41) pakk’, et vanast Jaanist võinu dokumentaalfilmi lavasta, noorõmb poig Tõnis (29) soovit’ pääle naada pildiraamatust.

Rõugõ sündmüisist tettüisi pilte mano löüdse Toivo leheuudissit – Rõugõ elost kirot’ nii aoleht Wõru Teataja ku perän Elu. Aukotussõ pääle saa raamatun perrepilt kodomaja man, tettü mõni kuu inne pommisadamist.

«Õnnõs oll’ mul taipu, et ku ma Eesti Raadion tüüti, võti üles uma imä mälestüisi,» ütel’ Toivo. Imä kõnõl’, kuis Jaanist pildimiis sai. Jaan oll’ lännü Võrolõ kunstpiltnigu Kepnigu Aleksandri mano opma. Kepnik oll’ kõva meistrimiis kah, tekk’ hindäle esi pildimassinit. Aparaat oll’ tuudaigu illos puust kastikõnõ, kohe objõktiiv ja muu tarviligu vidinä sisse käve.

Ku Kepnik kotost är läts’, sis uursõ Jaan pildimassinat ja tekk’ hindäle kah säändse. No objõktiivi esi tetä es saa. Et tuu ostmisõs rahha saia, möivä vanõmba lehmä maaha.

Vanõmba kutsi Tootseni Jaani ka Võrolt är, Rõugõlõ piltnigus. Nä olli esi õkvalt Ristemäelt sinnä kolinu ja kiti, ku pall’o Rõugõn iks ettevõtmiisi om, millest pilti tetä. Jaan tull’gi uma naasõ Hilda ja joba sündünü pojakõsõ Üloga (ildamba tunnõt aokiränik ja riigikogo liigõ).

Rõugõn kävegi kõva elo: oll’ paarkümmend seltsi pritsimiihist munaütistü ja raamadukogoseltsini vällä. Nuuri oll’ pall’o – leerin käve kõrraga iks sada inemist.

Toivo imä jutu perrä olnu Jaan hää ärimiis: leeripilte es tii tä õnnõ leeripidol, a terve tuu oppusõ ao, paar nädälit. «Pildi olli iks olnu järgmädses hummukus valmis tettü,» selet’ Toivo. «Kae, ku tiit pilte üte kõrra, saat noid õnnõ üte kõrra müvvä, a ku egä päiv tiit, saat egä päiv müvvä!»

Tootseni Jaanilõ miildü pildistä inämb lustiliidsi sündmüisi: pulmõ, sünnüpäivi… «Kae, ega matussõpilte mullõ ei olõki üttegi jäänü,» ütel’ Toivo. «Ku vähägi sai, tekk’ tä pilte vällän. Väega pall’u om timä pilte pääl elävit seltskundõ: inemise võtva õlut ja poosõtasõ. Pritsimiihi pidu, kaitsõväe paraadi, kodukaunistamisõ talgu… Mullõ tunnus, et esä oll’ rohkõmb nigu reporter ku kunstpiltnik.»

Tootseni Jaan elli uma perrega kõgõpäält vahtsõn rahvamajan. No ku koolimaja man puuti pidänü kaupmiis Ritson pankrotti läts’, sis möi Maapank timä majja ja Tootsen ostsõ tuu hindäle. Ostmisõ-müümise lepingü pääl sais kuupäiv 21.06.1940.

Kukki õhun oll’ ähvärdäjät hõngo, Tootseni Jaan tuud tähele es panõ. Kullatsidõ kässiga meistrimiis, nigu tä oll’, kobist’ tä maja uma perre jaos üles ja meisterd’ esi kõik müübli kah sisse. Ku Jaan remonti tekk’, käve pildistämän naanõ Hilda.

Hirmsa 1944

Aastal 1944 läts’ esä Jaan mõtsa – Saksa väkke haardmisõ iist pakku. «Es tähendä, et oll’ kolm väikeist last, iks taheti võtta,» selet’ Toivo. «No sakslasõ tedä väega es otsi, esä elli küländ lõbusat ellu sääl sõbra Kenderi Karla puul mõtsan.»

Ku vinläisi pommitaminõ lähembäle tull’, sis läts’ Toivo imä latsiga kotost sinnä mõtsa perrä. Käänd’ viil kolmõl pildimassinal objõktiivi iist är ja pand’ üten filmikaamõraga käekotti – nuu olli kõgõ kallimb vara. «Tuu kaamõraga tegi Ülo ülikooli aigu haltuurat ja tuu oll’ kõva stipilisa tälle,» selet’ Toivo.

A vanavanõmba es taha kodomajast är minnä. Ku majja pomm sattõ, oll’ imäimä saanu lõhmussidõ ala juuskõ ja jäi ello. Esäesä sai aknõst vällä ja juussõ üle tii, timä tõmmati automaadivalanguga maaha. Esäimä palli majja üten Tootseni Jaani pildivaraga.

Esä läts’ perrä

«Mul om esäst meelen õnnõ tuu, kuis tä minnu jala pääl upat’,» kõnõl’ Toivo. Tä oll’ õnnõ katõaastanõ, ku esä surma sai.

Ku vinläse sisse tulli, tetti Tootseni Jaanist Rõugõ täitevkomitee asõesimiis. «Esä oll’ rahvamiis, ma ei olõ ütegi inemise suust timä kotsilõ halva sõnna kuulnu,» selet’ Toivo. «No tä pidi üten käümä varumisvolinigõ ja tõisi as’apulkõga. Oll’ üts Passa, tuu oll’ tsiga miis olnu ja iks püssäga paugutanu, ähvärdänü inemiisi maaha laskõ ja Tsiberile saata. Tuu oll’ Ala-Rõugõn miihiga viina võtnu, ku sai ähvärdüskirä. Oll’ sis ütelnü, et ei julgu ütsindä kodu minnä, ja esä läts’ tedä saatma. Passa kodu man olli aknõst autumaadiga mõlõmba maaha tõmmatu… Imä andsõ mullõ esä rahakoti. Sääl seen oll’ ärminegiavaldus: tä pallõl’ hinnäst Rõugõ täitevkomitee asõesimehe kotussõ päält vallalõ tetä. Põhjusõs oll’ tuudu, et kolm väikeist last ja maja vaia üles ehitä…»

Vele Tootseni aost aigu

Nigu Toivolõ, miildüs ka timä poigõlõ suvita uman majakõsõn õkva vana Tootseni Jaani kodokotussõ man. Nii Toivo esi ku poja omma Tootseni Jaani näko ja muido kah timä muudu. «Esä oll’ vele Meinhardiga vennad Tootsenid. Ma olli Üloga, Jaan om Tõnisõga ja nüüt omma Ruuben ja Aadam vennad Tootsenid. Naid velekeisi Tootseniid jakkus viil pikäs aos!» muheli Toivo.

Kiä löüd umast albumist mõnõ Tootseni Jaani pildi, kirota toivo.tootsen@mail.ee vai kõlista tel 516 1375.

Harju Ülle


Tootseni Toivo sais perrepildi iin. Pildi pääl om Tootseni Jaani pere uma kodomaja man 1944. aastal, mõni kuu inne saatuslikku pommi. Tootseni Jaan, timä poig Ülo, veli Meinhard, sõsara Roosi (üsan istus väiku Toivo) ja Selma. Pitsilise kraega om Jaani naanõ Hilda, timä kõrval istus tütär Aive ja kiäki sõbranna. Takan saisva Jaani esä Karl ja imä Leena. Harju Ülle pilt

Jaga seod artiklit