Mõtsaeläjiide liiklusaasta nakkas lõppõma. Kel tervüs kõrran, tuu jõusõ paraja rasvapadja naha ala korjada ja ots hoolõga kotussiid, kon saanu talvõl segämäldä magada. Liiklusõnnõtustõst võit vast joba kokkuvõttiid tetä. Mu tii pääle trehväs’ seo suvi kolm allaaetut mäkrä, kats kährikut, üts pesukaru ja üts nuur repän. Ku tuu perrä nakada eläjide arvukust tulõtama, sis võit üldä, et mäkri om niisama pall’u kui kährikiid ja pesukarusiid kokku. Tegelikult asi küll nii ei olõ. Mägrä lätsi liikvõlõ sis, ku kärntõbi hädäs lei. Mäger om tark luum ja ei taha kärnädse kährikuga üten urun elädä. Nii et jätt uma põlistalu (Kährimäe) maha ja kaib hindäle vahtsõ uru. Kuna tä om aiglanõ luum, sis jääski tihtimpä autu alla.

Umaette tegeläne om pesukaru. Seo suvi näi ma kolmõ tükkü eläväst pääst umbõs 10 miitre päält. Edimäne oll’ läbirändäjä esäne – piaaigu nigu kährik, aga kühmän sälläga, pikembä hannaga ja tagajala jälg nigu latsõ jalal. Esäst näi maikuun, imäst päiv inne jaanipäivä ja viil ütte kärntõbilist näi, kiä käve naabri vana talli pääle magama. Kassi jaos valmis pant krõbuski sei üüse är ja talli varjualutsõlõ oll’ hindäle peldiku kaibnu. Ma mõtli edimält, et nimä ommaki alõviku asuka, aga sis 18. augustil näi Võru-Tartu tii veeren Sulaoja kandin ütte allaaetut pesukarru. Katõlpuul tiid suurõ mõtsa, nii et iks mõtsaelläi.

Piat ütlemä, et inemise ei tunnõ noid eläjiid kuigi häste. Häpe üldä, aga mu hindä pere naasõ tulli mullõ kõnõlama, et Joakidi mäe pääl om repän alla aetu. Ma olli tuu eläjä joba üle kaenu, tuu oll’ tiine mäger. Lindora laadun näütsi nahamüüjäle kattõ nahka ja ütli, et nuu omma pesukaru naha. Miis pahasi är ja ütel’, et nüüd ommagi säändse kähriku – tumõdamba ja vöödilise hannaga. Kõik õigõ, aga nuu ommaki pesukaru. Ma sis rahusti miist, et ega noid kiäki kütti ei keelä, et om võõrliik.

Nii omgi, et repän, kährik, mäger ja pesukaru lätvä rahva suun kõik kähriku kirjä ja sis ikõtas, et kährikiid om ülearu pall’u. Tegelikult sõidõtas 80–90 km/h müüdä, näpuga sorkma ei lähä kiäki.

Pesukaruga om asi tsipa halvastõ küll. Kodulindõ tä eriti kätte ei saa, kuna päivä maka, aga üüse roni varõssapessä. Süü muna vai poja är ja käänd esi sinnä magama. Tollõperäst ei olõ täl ka kärntõpõ nii pall’u, et maka värsken õhun puu otsan. Õnnõs om täl ainult kolm poiga.

Raamatiist saat pesukaru kotsilõ tiidüst ainult vahtsõst jahimehe käsiraamatust, miä tegelikult om Saksamaal koostõt ja Eesti kotsilõ mõni lausõ manu pant. Pesukaru kotsile omgi lausõ, et Eestin tedä ei olõ. Täämbädses om tuu selge võlss, raamat ilmu 2009. Saksamaal om pesukarust saanu igävene nuhtlus ja Eestin lätt ilmselt niisama.

Kõigi noidõ karvakandjiidega, nii vahtsiide kui vannuga peami opma üten elämä. Õnnõs om inemine viil hullõmb roidus ku pesukaru ja kohanõs kõgõga, ülearugi.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit