Olli kolhoosi viimädse aasta. Mi saimi hindäle talukotusõ Viitka taadõ mõtsa viirde. Naksimi sääl eläjit pidämä. Meil oll’ tuukõrd kolm lehmä, a midä es olõ, oll’ piimäpukk. Suuri kardu oll’ rassõ autu pääle vinnada.

Miis mõistsõ häste puutüüd ja mõtõl’, et mis tuu sõs om – teemi är. Prussõ oll’, laudu oll’, a es olõ õigit naklu. A meil oll’ kotun kastitäüs hobõsõravvanaklu. Noidõ abiga tegi miis ilusõ puki. Trepi ja käsipuu ja esiki istmise jaos pingi üles, kon oll’ hää piimäautut uuta.

Meile tull’ piimäautu väega varra, nii hommuku 5–6 vahel. Kül oll’ sääl illus istu ja kaia, kuis päiv üles tulõ vai kuis ümbretsõõri tuiskas

Meil oll’ kolm pinni. Nuu tulli kah kõgõ üles puki otsa ja sääl mi sis oodimi piimäautut.

Tuust aost om joba pall’u aastit müüdä ja ma olõ mõtõlnu, et meil oll’ kül vast ainumanõ piimäpukk, mis sai kokku klopsitus hobõsõravvanaklugõ.

Ei olõ aastit sinnä kanti saanu. Vaivalt tuu pukk inämb alalõ om.

Niklusõ Mare

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit