Pühendet J. Ossinovskile

Perämiidsil aastiil käü Eestin üts kampaania, mille võinu kokku võtta nii: «Appi, naisi pestäs!» Viil ei olõ ma kuulu, et: «Appi, mehi sõimatas ja mõnitõdas!», aga lootust om, et tulõ tuu kah.

Mõlõmba hüüdlausõ olõsi esihindäst õigõ, aga naisiga om asi jõudnu kavvõmbalõ, turvakodudõni.

Meestele võinu sõski kah kasvai üte turvakodu tetä, kon näid kiäki ei sõima, kõtt om täüs, rahulik flöödimuusika mäng ja tugitoolin saat hääd raamatut lukõ.

Ainukõnõ hädä, et sinnä meeste turva-asutustõ tulõ panda ka ütsikit naisi – noid, kel jõud kotun mehest üle käü, aga miis om opnu är naisi muudu sõimamisõ, mõnitamisõ ja hinge kallal jürämise. Ütesõnaga: Eesti tulõ kolmõs jagada.

Mõni naanõ sõimas miist asja peräst, mõni ilmaasjanda. Mu imä sõimas’ essä inämbüste ilmaasjanda vai sõs väiksiide viku iist.

Inemisel om olõman sääne kaitsõmehhanism nigu minestämine. Mehe eriti minestä ei mõista, aga näil aja paar pudelit valgõt tuusama asja är. Sõima pall’u tahat ja vahet ei olõ, kas asja iist vai ilma, mitte midägi peräle ei jõvva.

Mul om meelen üts lugu uma esäga. Esä istõ meestega tiimajan, miä oll’ paarsada meetrit mii kotust, ja klaase sisen oll’ konjakijuuk. Kiil oll’ joba tsipa pehmemb ku muidu.

Imä hädäld’ kotun, et näet, söögiaig varsti käen, aga herr kodu ei tulõ. Nii ma sõs lätsi esäle perrä, nuur ja kõva ja äkilidse ütlemisega, nigu ma tuukõrd olli.

Esä vast uutsõ määnestki päälekärätämist, aga ma tei tsipa tõisildõ.

Ma ütli, et imä saatsõ mu küsümä, kas esä taht praadituisi vai keedetüisi kartult kohupiimä kõrvalõ.

Esä oll’ edimält nigu puuga pähä saanu, silm tükke kah nigu niiskõs minemä.

Peräkõrd kobisi tooli päält pistü ja ütel’, et tulõ õks esi kodu ja kaes, mis noidõ kartuldõga saa.

Neli-viis joodikut ümbreringi kitti kõik perrä, et mine jah, näil kahjus tuud kartuliprobleemi ei olõ ja nimä jääse viil istma.

Nii nimä sõs meist sinnä jäie arutama, kas kartuld tulõ kiitä vai praati.

Pulga Jaan
Pulga Jaan,
talupoig

 
 
 

Jaga seod artiklit