Ku ma olli lats, uma mälehtämise perrä kümneaastanõ, juhtu sääne asi. Ma lätsi lehmä pikse aigu nurmõ päält kodo tuuma ja mul oll’ lehmäkett peon. Äkki käve sääne kärgähtüs, et ma sattõ pikäle ja kõik tsärisi mu pää ümbre. Saisi sis pistü ja näie, et lehm jo lätt kodo poolõ, kett takan. Kuna ma ketist olli valla lasknu, toda ma es mälehtä. A lehmäl es olõ midägi vika ja ma esi kah es tunnõ midägi halva.

Üteldäs, et kes pikselt löögi saa ja ello jääs, tuust saa selgelenägijä. No minost joht es saa. Vast segäsi tuu kett mu selgele- vai ettenägemise är. A ku nüüd uma elo pääle kae, sis arva, et must sai hoobis perrämõtlõja.

Pääle tuud pikselüüki naksi ma värviliidsi unõnägosid nägemä. Vaihõl juhtu ka nii, et näie mitu üüd kõrrast ütte ja samma unõnäko. Ma ei olõs tuud milleski pidänü, a sis naksiva imeligu as’a juhtuma. Näie üüse mõnda inemist unõn ja järgmädsel pääväl saiõgi tuu inemisega kokko. Väega huvitav.

Mõnikõrd näie määnestki pahandust unõn. Ja es lääki pall’o aigu müüdä, ku pahandus oll’ käen. Näütüses sääne lugu. Näie unõn, et sõida bussin ja buss sõit kuristikku. Muidoki virgusi ma tuu pääle üles. Läts’ tuust unõnäost nätäl päivi müüdä, ku sõidi bussiga Võrolt Tartohe ja sõidiki Väimelä ja Parksepä vaihõl buss ja auto kokko – buss sõitsõ tiipervest alla. Mul oll’ üten pini, kes juussõ hirmuga mõtsa ja tull’ säält viil järgmädsel pääväl vällä. Sis mõtli takastperrä tuu unõnäo pääle.

Vai tõnõ lugu. Suigahti õdaku telekat kaiõn ja kuuldsõ läbi unõ, nigu olõssi imä minno nimmepite hõiganu. Imä elli sis ütsindä. Süä naas’ valtama ja nii sõidimi järgmädsel pääväl maalõ. Tull’ vällä, et imä oll’gi haigõs jäänu ja tull’ haigõmajja viiä.

Ja viil üts lugu. Mu kuvvõaastanõ poiskõnõ, kes oll’ seeni rahulikult maganu, naas’ üts üü rabõlõma ja sattõ sängüst maaha. Ronisi esi sängü tagasi ja jäie vahtsõst magama. Ma küsse hummogu, mis tä unõn näkk’, et niimuudu sipõl’. Tä ütel’, et täpsehe ei mälehtä, a nigu olõssi kiäki är koolnu. Nii oll’gi.

Ei tiiä, kost säändse unõnäo tulõva. Üts ütles, et inemiisi vaihõl um telepaatia, tõsõ arvasõ, et vaimu rändäse ja andva hindäst tiidmist. Kes toda täpsele tiid. Inemine um iks üts ull’ elläi, kes ei mõista viil pall’ondki seletä. Tsirgu ja eläjä umma pall’o targõmba. Rändäjä tsirguki tiidvä õigõl aol lõuna puult tagasi linnada, ku meil jo lämmäs lätt. Sipokõsõ tiidvä jäl sügüse pessä tetä: tegevä korgõ, ku tulõ külm talv, ja madala, ku tulõ lämmi talv.

A mi, inemise, ei tiiä tuust midägi. Mõista õi määndsidki märke tähele panda ega näist oppi. Hää, ku perrägi taipat mõtõlda.

Urmi Aili

Jaga seod artiklit