Peri poodi perämädse päävä

Lätsi vanal aastal puuti, et süvvä osta. A vot, es olõki, midä võtta. Müüjä ütel’ murõligult, et Peri puut pandas kah vahtsõst aastast kinni.

Õnnõs oll’ riioli pääl viimäne konserv, sis sai viil paki präänikit ja väikeisi topsõga kohvikuurt. Es olõ piimä, leibä, vetsupaprõst kõnõlõmalda…

Kuis iks nii saa, et terve Põlva-Võro tii pääle ei jää üttegi puuti? Väimälän vast viil um.

Hää viil, et saa massulda bussiga Põlvahe vai Võrolõ sõita. A kes tiid, kavvas?

Kõgõ rassõmb um iks pensionäärel. Kõigil ei olõ autot ja kõik ei elä bussipiätüse man. Söögikompsõga and läbi lumõ kodoni sumpi. Ja patuasi um piimä ja leevä peräst mitmit kilomiitrit maaha sõita, esieränis kuu lõpun, ku muu kraami jaos raha nigunii otsan um.

A mis sis asõmõlõ andas? Kas vähämbält autolahvka nakkas Peril käümä? Sääl um kül kaup pall’o kallimb ku poodin, a asi tuugi. Kasvai pensionääre peräst, et nä ei piässi tikutopsi vai soola perrägi nii kavvõlõ sõitma.

Urmi Aili


Aasta alostusõst kinni olõva Peri poodi trepi pääle ei lää inämb üttegi jalajälge. Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit
2019-01-15T12:43:57+00:00