Seo suvi oll’ väega kuum ja mul pindre pääl kuiviva sibula är. Jõvva es kõkkõ valla, hää, ku kurgiki vett saiva. Vet tuu viga oll’ tõisil kah.

Sõidimi sis tüü mant bussiga Peipsi viirde sibulit otsma. Küssemi tii veerest ütest talost, kost saa kõgõ parõmbit sibulit. Saimi tiijuhatusõ Kolkjahe, kon elävät Kostja, kes tiidvät sibulist kõkkõ ja kellel ummava alasi kõgõ ilosamba sibula. Buss mahtu vaivalt küläuulidsa pääle är ja lätsimi sis Kostja poolõ. Kostjal olliva kuuma sibulapiiragu lavva pääl, säändse suurõ ja hää sibulahõnguga. Väega hää olliva, es olõ kipõt sibulamaiku, innembä olliva makõ.

Sibula olliva kõik lämmän ruumin lae ala palmikihe köüdedü ja ripnõma pantu. Küssemi, kuis tä naid sibulit kasvatas, et nä nii ilosa suurõ umma. Tuu pääle võtsõ Kostja lapju ja näüdäs’ meile ummi pindrit ja toda, kuis näid kaivõtas. Et Peipsi veeren um puul meetrit rammusat järvemuta ja sis tulõ liivanõ põhi, kaivõtaski nii sügävähe, kooni liiv vällä tulõ. Tuu liivanõ osa jääs pindre vaihõs ja muanõ osa nõstõtas pindre pääle. Nii saava peris korgõ pindre. Kostja um tark miis ja kõnõl’ viil, kuis kah’otegijit-mutukit är pettä. Et sibulakärbläisi är pettä, pand tä katõlõ poolõ sibulit üte ria põrknit, sis ei levvä kärbläne sibulit üles. Keväjäst sügüseni kidsutas haina kolm kõrda ja egä kõrd pandas tuu hain pindre vaihõlõ lagonõma. Sügüse veetäs viil puulehe kah sinnä pääle, visatas pindre päält muld pääle ja jäetäs keskelt korgõmbas, et keväjä tiiät, kohe pinnär tetä.

Periselt um tuu jo nii lihtsä, a ma, ullikõnõ, panõ haina väetüsemullaunikuhe. Tii suurõ ja korgõ unigu, kohe vesiroti pesä tegevä. Seo keväjä tahtsõ jürjenide jaos pinnärd tetä ja aiõ tuu unigu lakja. Sääl all olli suurõ vesirotioosõ ja lisas mu tulbisibulilõ tull’ säält vällä kats pangitäüt võiulilli juuri. Kae, kon oll’ rotõl söögitagavara veetü, joba nigu inemiisil sahvrihe. Selle es näe moro pääl üttegi võiulilli. Egä võiulill umgi jo tervüses, esieränis hää umma tuust siirup ja mesi. Seo sügüse viä ma kah kõik varrõ, mis aiaviläst ja lillest üle jääse, pindre vaihõlõ ja lehe kah viil pääle, nigu Kostja opas’.

Ostimigi sis noid sibulapalmikit ja ma osti viil siimnesibulit kah, midä keväjä maaha panda. Viil ütel’ Kostja, et siimnesibulit piät hoitma üle talvõ tarõn lämmän, muido ku külmä saava, läävä pütske. Taa Peipsi sipul pidi olõma lisas hääle püsümisele viil lühkese kasumisaoga, et meil iks sügüses valmis saanu. Kuigi mi sügüse umma kah jo pikembäs lännü. Ja keväjä piät sibula maaha pandma lehekuu keskpaiku.

Niisama piät sibulaga lilli, nigu nartsissi, joba nüüd maaha pandma, muido ei juurdu külmi tulõkis är. Tulbi tulõva panda seo kuu lõpun ja tsesnak rehekuu algusõn. Nii et tüüd aian viil jakkus.

Urmi Aili

Jaga seod artiklit