25. urbõkuu pääväl oll’ kapstamaarjapäiv. Tuu um naisi pühä, midä jo ammust aost om peetü.

Naasõ tulliva hummogu varra üles, a mitte tuuperäst, et tüüle minnä. Hoobis naksiva hinnäst ilosas tegemä. Panniva parõmba rõiva sälgä. Kimmähe pidivä rõiva vai vähämbält pluusõ ja rätt olõma valgõt värvi. Niisama pidi verevät mustrit sehen olõma. Põsõ pidivä ka verevä olõma.

Ku ilosa rõiva sälän, sis lätsivä naasõ kotost vällä ja kõrtsi. Kapstamaarjapääväl oll’ lubatu õnnõ naisil kõrtsin kävvü. Mehe pidivä koton olõma ja kõik naisi tüü kah är tegemä, nigu lehmänüsmine ja söögitegemine. A kapstit es tohe süvvä ja söögis tetä. Kõgõ rohkõmb küdseti kuukõ ja süüdi noid verevä sahvtiga. Keedeti ka tsiajalgu nigu vastlapääväl. Näputüü pidivä seos aos tettü olõma, selle et edesi naksiva välätüü.

Naasõ kõrtsin jõiva verevät veini, et saia ilosit verevit põski. Kelle põsõ olliva kõgõ verevämbä, tuul pidi tulõma kõgõ rohkõmb õnnõ ja armastust. Kõrtsin oll’ lubatu miihi takan kõnõlda ja klatsi. Niisama võtiva naasõ laulu üles. Lauliva vanno ja mõtliva vahtsit laulõ vällä, inämbält jaolt regivärsin. Ku näüdsigu kõrtsist kodo tulliva, haarsõva nä lastu-unikust üsätävve lastõ ja veivä tarrõ. Sis loiva lastu är. Ku oll’ paarinarv, sis oll’ luuta seo aasta mehele saia, a ku paarilda arv, sis tull’ viil kosilast tulõva aastani uuta.

Peril käü rahvas vähämbält kõrra kuun kokko, et raamadukogon kohviõdagit pitä. Ku minevä aasta kutsimi esinemä kõnõlõja, kes teemaõdagit pidivä, sis seo aasta um uma rahvas nii tubli olnu, et kõik ütitselt mõtlõsõ tähtpäivi perrä teemaõdagit vällä, otsva üles ni tähistäse vanno kombit. Nii um meil olnu pall’o huvitavit mitmõsugumaidsi teemadõga õdagit, kül Eesti vanõmba ao kombist ja noidõ tähistämisest ku ka kiränikõst ja näide elost.

Nii pidimigi kapstamaarjapäivä, kon seimi ja jõimi, nigu vanastõ kombõs oll’.

Raamadukogo perenaanõ Margit kõnõl’ vanno kombit ja laulsõ regilaulõ. Sis viil egäüts kõnõl’ ummist edevanõmbist ja tuust, kuis ja milleperäst tälle õkvalt sääne nimi panti, nigu täl um. Katil oll’ üten verrev villadsõ langa kerä, kost egäüts kaksas’ hindäle jupi. Mõtõl’ sinnä sisse uma kõgõ parõmba ja salahadsõmba tahtmisõ ja köütse tarõn kasuva viigipuu külge sleihvi.

Õtak oll’ illos ja juttu sai pall’o. Kõigil oll’ hää tujo. Välän sattõ lakja lummõ ja Margitil olli kõgõ verevämbä põsõ.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit