Süküs om tävven huun, a aiapidäja saa-i hinnäst kuigi viil sällülde sängü visada. Näpu iks süütvä viil mulla perrä. Mõnõ kotusõ pääl om edimäne külm joba uma tüü tennü ja kirivä lõunamaisõ häitsme är külmänü. A tuust olõ-i hullu, seo aasta omgi süküs pikält lasknu näide ilost häädmiilt tunda.

Ku olõt ärhäitsenü ja külmä ärvõedu häitsme komposti visanu, sõs om iks ütte-tõist, midä saat viil inne talvõ uma aian är tetä.

Üts, miä tulõ hoolõga üle kaia, om hirmsa umbrohi, miä vasta süküst hirmsadõ võimust võtt. Tuu om võõrkakar ehk tõsõ nimega Brežnevi hain. Tsill’ukõisi karikakra muudu häitsmidega, maru võimsa juurõpuhmaga päältkaia süüldä hainakõnõ. A ku tä su aida om joba jõudnu, sõs lätt õnnõ paar aastat müüdä ja kõik kotussõ omma tedä täüs. Edimäne külm võtt tä kül är, a siimne saava iks valmis. Tollõ haina vasta avitas õnnõ ropp välläkakminõ vai niitmine ja pääle tuud tohe-i taad haina põllu pääle jätta vai komposti visada. Ma esi korja nä kokko ja vii palotamisunigu pääle. Ku sa tahat taad haina kuigimuudu kontrolli all hoita, sõs piät uman aian aasta läbi nigu inspektri ümbre kaema, egä häitsme vällä kakma ja är häötämä. Sõs om määnegi luutus, et sa iks esi olõt uma aia peremiis.

Muro niitmine om terve tiidüs. Tuust tulõ ka iks paar sõnna kirota. Inne lummõ olõs hää muro kõrra viil är niitä, a tsipa korõmbalt ku sa harinu olõt. Pall’o korgõs tohe-i kah jättä, sõs võiva egäsugudsõ mädänigu su muro seest keväjäs tükü vällä haugada. Maahasadanu puulehe võit ka julgõhe muroniitjäga murolõ väetüses laskõ. Vai ku sullõ väega miildüs näid riibu, sõs vii nä iks komposti vai põllu pääle rammus. Ku väega rassõ maa om, sõs and õhku mano, ja ku pall’o liivanõ, sõs om, mille külge ramm saa pidämä jäiä.

Aiamaa pääle tasus viiä ka kõik tuhk, ku sa olõ-i määnestki plastmassi uman ahon palotanu. Miä olõ-i hää ei tuhalõ, ei aholõ. Kõlbas nii nõglapuu- ku lehtpuutuhk. Lehtpuutuhk om su kõgõ kallimb vara ja õnnõ ull’ pill tä kohegi mulku vai viil hullõmb – pand prügükasti. Lõuna-Eesti mulla omma kõik väega happõlidsõ. Suurõmbalõ jaolõ kasvõlõ miildüs neutraalnõ muld ja happõlidsõ mulla seen jääse nä hanku vai kasu-i sukugi.

Sügüsene tsungminõ om parõmb ku keväjäne kündmine. Ja nii omgi, tii vai vahtsõaastaüül taa tüü är. Nii häötät är haina ja kah’otegijä. Ku viil tsipakõsõ sitta ka inne mulla käändmist saat anda, sõs saat vahtsõl aastal rõõmuga kaia, ku kasvu huuga kasusõ.

Jutus om tulnu, et mis tetä ärhäidsenüisi häitsmidega. Ma olõ tuud miilt, et tõnõkõrd tasus laisk kah olla. Ma lõigu uman aian nä tagasi keväjä. Toda tuuperäst, et varrõ hoitva häste lummõ, tuud veidükest, miä tulõ. Ärlõigutut vart pite saa vesi häste kasvu süäme mano ja sõs tä sääl külmetäs ja määtäs, miä jõud. Nii võit uma suurõ hoolitsusõga hoobis kõvva kurja tetä. Lisas saava tsirgu talvõl siimnit süvvä ja tasus om su aid mõnõl härmähummogul ku üts muinasjutt.

Istutamistöid võit tetä nii kavva, ku lapju maa sisse lätt. Istuta saa kõkkõ, viläpuid ku mar’apuhmõ, häitsmit ku lillisibulit. Ku sa sibula iks inne maa külmämist maaha saat, sõs võit keväjä häitsmit kah nätä. Kõiksugumadsõ ümbreistutamisõ tüü võit ka sügüse är tetä. Kuldreegli ütles, et kõik, miä häitses sügüse, istuta ümbre keväjä ja vastapite.

Kae viil aian ümbre, vast om mõni maiguhain vai mar’akõnõ, mille saat är kuivata vai külmäkappi panda. Petersell, leeskputk – tuul kõlbasõ juurõ kah, vehverments, mõroritka juurõ, kibuvitsa- ja pihlamar’a, ubina. Ku hää tunnõ sõs talvõl om, ku umast aiast kor’adu hainu tsäi vai söögi sisse saat tsusada.

Kimmähe om viil sada muud tüüd, miä tulõ-i inne miilde, ku ilda om. A sõs vast omgi hää talvõl lämmä aho man pleiäts ja papõr kätte võtta ja uma vahtsõ aasta plaani aia jaos kirja panda. Papõr kaos külh tuus aos är, ku taad vaia om, a ku joba läbi sai kirotõdus, kül sõs tulõ õigõ ao man miilde kah.

Trolla Tiia, aidnik

Jaga seod artiklit