1970ndide aastidõ algusõn prooviti kolhoosin pääle kannu kasvatõdõ ka muid sulõliidsi. Kül pärlkannu, faasaniid, partsõ ja veitsilt muid kah.

Ütskõrd lätsimi katõ autugõ partsõ Tartu tapamajja viimä. Pardsi panti vallalidsõlt autukasti, selle et näidege es olõ hirmu, et nä unikulõ läävä.

Tapatsehh oll’ tõsõ kõrra pääl. Kana viidi üles liftige, a sõs üteldi meile, et lift om katski ja kästi meil ajadõ pardsi treppi müüdä üles. Ku kannu veimi, tulli säält kah tüülise appi, a nüüd es näe kedägi. Ollimi õnnõ katõkõistõ. Tõuksimi pardsi autukastist alla ja naksimi trepist üles utsitõmõ. Trepp oll’ häste lagja, uma kolm-neli meetrit, ja läts’ sirgõlõ üles.

Ega tuu ajaminõ kerge es olõ. Pardsi vehkli siibugõ ja sittõvõ trepi nilbõs. Üte kuurma saimi piaaigu üles. Naksimi tõist kuurmat ajamõ, ku näimi, et üts naanõ tulõ suurõ kärugõ üles trepi otsa manu ja jääs kaema. Tä valasi kärutävve vett trepi pääle meile vasta. Tuu juussõ kõik treppi pite allapoolõ. Sõs läts’ asi peris hullus, es püsü esi ega pardsi sääl sita seen pistü.

Naksimi partsõ tuhvi viisi trepist ülespoolõ pilma. Ja määndse mi olli. Pardsi vehklive siibugõ, nii et sitta linnas’ egäle poolõ. Kitli tsilksõvõ, näo olli pasadsõ. Ma iksõ ja pilsõ. Paar tunni läts’, inne ku mi jõudsõ kõik üles aia.

Ma olli vihanõ ja lõpmaldõ väsünü. Ildamba saimi teedä, mille meile appi es tulda ja trepp viige üle valõti. Tüülidse tsehhin es taha partsõ, selle et noid oll’ halv puhastõdõ. Noil oll’ pall’o verisulgi, midä massin maaha es lüü. A mille mi, lihtsä autojuhi, sääl süüdü ollimi, jäigi tiidmäde.

Niklusõ Mare


Reimanni Hildegardi tsehkendü

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit