Kohe kaos latsi koolirõõm ja midä võinu ja saanu koolin parõmbalõ tetä?

 
«Naaku pääle 12 aastakka or’aaigu!» ütel’ mu ülikoolin opva tutva umalõ väikulõ sõsaralõ, kiä edimäste klassi lätt. Tsill’okõnõ tütrik saa es suurõ sõsara nöksmisest arvo, selle et kuuliminekit oll’ tä uutnu joba mitu aastakka. Innekõkkõ tuuperäst, et koolin ei piä magama ja ei olõ nii pall’o larmi, ku oll’ olnu latsiaian.

Kuigi om niimuudu lännü, et edimäste klassi mindäs rõõmuga. Sis midä klass edesi, toda veidembäs rõõm kuuli minekist jääs. Om tuu sis niimuudu moodu peräst, igävüsest, hirmust pingutamisõ ja hindamisõ iin vai millegi muu peräst. Inne 1. süküskuud tsibises sotsiaalmeediä hol’apildest, minkast mõnõ hään, tõõsõ halvan mõttõn kuuli nüükvä. Säält om tulnu ka seo luu päälkiri – kooliaos om vaia valmis panda päivik, püksirihm ja paldõrjaan. A mille om nii, et kuul, kon kimmä vannusõni om vaia sunniviisilidselt kävvü, saa sakõstõ vaivalättes ja opilaisil kaos koolirõõm?

Teoorian om kuul väega põnnõv ettevõtminõ, miä piäs ette valmistama uma elo pääle minekis. Matõmaatikan opitu pinnasuurusõtiidmiisi saa tarvita tarviligu tapõdikogusõ vällärehkendämises, inglüse keelen opitu sõna avitasõ löüdä ja hoita kokkoputmiisi vällämaaga, luudustunnin tetäs selges, määne om hooramari ja määne mustik.

Teoorian om teooria ja praktiga üts ja tuusama, a praktikan teooria ja praktiga kats esi asja.

Nii tulõgi vällä, et viiarvõ masmist olõ-i opitu mitte ütengi tunnin, eelektrijuhtmidõ vaihtus olõ-i lihtsä, hääd massinat om rassõ löüdä ja esihindäst mõista om õigõkirotus jäänü kõrraligult opmalda.

Kodo and edimädse koolitunni

Kuul piäss inämb olõma väärtüisi edesi andja praktilinõ tiinäütäjä, miä avitas tetä otsussõ, määne ala hindäle tulõvikun valli. Säälsaman ei tohe är unõhta, et edimädse ütiskundlidsõ mõistmisõ piässi kotost üten tulõma. Nii eläjit ku mulda tulnu oppi luudusõn, mitte pilte päält. Luudusõn käümise rõiva ja arvosaamisõ hindä üllenpidämisest sääl piäsi koolilats kotost üten saama.

Kooli rühmätüüs antu rassõ ülesandõ pidänü midägi periselt selges oppama. A kõigi rühmäseldsiliidsi ülesandõ mano ütenhaardminõ ja mõistminõ läbi kävvü esi tüüpi inemiisiga võinu olla kotost üten antu.

Kooli ku eräalavaliku tugõja ülesannõ om tuuvõrra mõosamb, midä inämb ja sügäväle sutt tä tutvas tetä esi valdkundõ. Tansaman läävä tunni igäväs sõs, ku teema ei nakka opilasõga kõnõlõma ja päähä tulõva mõttõ, mille ma piä seod nii pall’o opma, ku mul taad vaia lää-i. Tegünes olokõrd, kon üts opitunn om ilmadu pikk, a õdak inne kontrolltüüd lätt väega rutulidsõlt müüdä.

Kooli vähämb vaivalidsõmbas muutmisõs om vaia, et mõttõmalli saasi vahtsõs. Kasvai niimuudu, et ku oppaja kitt opilaisi, sõs om seo normiperäline tego. Ja ku opilanõ, esieränis keskkooliopilanõ lätt pääle tunni oppajat väega hää tunni iist kitmä, sis es võetu tuud nii oppaja ku tõisi opilaisi puult ku pugõmist.

Nii koolin ku elon om vaia vaiva nätä

«Läbi rasõhuisi tähti poolõ», «Rassõ oppuisil, kerge lahingun» omma ületsen pruukmisõn ütelüse, midä kõnõldas aktuisil. Mõlõmbast jääs kõlama sõna «rassõ». Õkva niimuudu ku elon, om vaia ka koolin vaiva nätä. Ku hinne saias kätte õnnõ tuu iist, et inemine om kooli nimistün, sõs olõ-i koolil ja sääl edesi antaval määnestki mõtõt. Egä inemine piäs iks pingutama, opma, arõnõma, perrä uurma. Ull’õ ja häti toonuid otsussit nii erä-, riigi- ku ka maailma mõttõn om tettü tuuperäst, et olõ-i mõistõtu hinnada ja kaalu väärtüisi, midä koolin opitas.

Inemise muudu oppus

Mälehtä hindä kooliaost, et aig-aolt iks käve inemise välästpuult kuuli kõnõlõman. Vahepääl olli neo külälise igävä, vahepääl põnõva. Pääle külälise käümist vai klassi välläsõitu tetti viktoriin, et latsõ iks veidükesegi kullõlnu.

Ütskõrd oll’ meile liikmisõnnõtuisi ärhoitmisõst kõnõlõman üts miis, kiä oll’ õnnõtusõn hälvähünü. Klass oll’ nigu klass iks – kiä kullõl’, kiä tahtsõ kodo saia. Ku ülesastja lõpõt’, ütel’ tä, et eksämit tä meile ei tii. Mi eksäm om är tettü 15–20 aastaga peräst, ku saami õkva kõik kuun klassikokkotulõkilõ minnä ja ei piä alostama matusaiast, et kinkalõgi kündlit panda. Klass jäi väega vakka. Inemine and’ köütväle, a sõski rahulikult edesi oppust tuust, miä oll’ teemas ja timä hindäga köüdet. Tä and’ uma näüdüsse ja läbielämisega opilaisilõ õkva neo tundmisõ ja tarviligu tiidmise, miä olli tuu koolitunni tsihis.

Iks om niimuudu, et määndse tundmisõga asjo võtat, säänestmuudu peegeldäse nä ka vasta. Nii hään elokeskkunnan ku parhilla olõ-i sagõhõhe vaia murõt tunda, kuimuudu jäiä ello sõs, ku halva ilma peräst vili hukka lätt. Hariligõn perrin kasujidõ latsi kõgõ suurõmb murõ või olla tuu, kuimuudu saia kontrolltüü iist hää hinne. Päält esihindä uutmiisi omma latsõ pääl ka vanõmbidõ ja oppajidõ uutmisõ. Uutmiisi täüdeminegi luutusõn ja pingutamisõ pääle teküse halva tundõ ja mõttõ. Vast omgi kuul ku vaivaläte hoobis mõttõvaligu küsümüs?


Kikka Liis,
üliopilanõ

Jaga seod artiklit