Päiv nõsõs ja ma mõtlõ, et olnu hää, ku taa suvi viil edesi olnu. Et vannu naisi suvõs nimmat aig andnu viil tsipa umma lämmind, et saak jõudnu ilostõ salvõ ja saanu viil mõni õdak sõpruga tulõ veeren istu. A joba näütäse märgi, et seo illos aig nakkas hinnäst rõivilõ pandma ja ärminekile säädmä.

Kõnõldas, et põh’a puul säädvä tsirgu hinnäst joba parvõ. A meil tegevä tõsõ pesäkunna pääsläse viil edimäidsi linnupruuvõ. Vast andas näile iks aigu tuu lindaminõ ilosalõ selges oppi.

Hummogu, ku päiv oll’ viil mõtsa takan, näi, kuis kats sokupoissi nurmõ pääl tapliva. Olli sarvipiten kuun ja es tii vällägi tuust, et ma autoga küländ lähküst müüdä sõidi.

Mõtsan om seo aastak hulga palohkit ja nä omma ka peris suurõ. Vanarahva tarkus ütles, et tuu tähendäs, et jõulu aigu saa verivorsti kõrvalõ magusat palohkasahvti süvvä.

Latsõ läävä pia kuuli. Tuu om aig, kon tulõ naada mitund muudu ümbre harinõma. Hummogunõ kellä päält herätüs. Õdagunõ kellä päält magamaminek. Ja noid kohustuisi, miä kellä kaemist nõudva, om viil ja viil. Latsõ omma suvi läbi uman rütmin elänü, no tulõ näilgi harinõda tsipa inämb kõrraldõdu eloga.

Egä kooliaasta algus tuu segähüst liiklustõ. Teie ja uulitsidõ pääl om no inämb koolilatsi nätä. Kaemi sis ilostõ ümbre ja sõidami tassa!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit