Olõ-i täämbädsel aol pääliina minekis suurt midägi märki vajja. Autolõ helü sisse ja minekit. Nii teimi miiki uma perrega ütel põimukuu pääväl. Hää iks vahepääl ilma ja inemiisi nätä.

Et liinan om autoga halv sõita, om mõistlik massin kohegi kavvõmbalõ jättä ja rongiga edesi sõita. Nii miiki. Mikandi lähembäle pääliina Riiga saa rongiga häste Siguldast, kost om tunnikõnõ sõitu. Ku rongi pääle tull’ paar jaama ildampa vinne kiilt kõnõlõja meesterahvas täüs kikkaseenekorviga, jõudsõ mullõ õigõlõ peräle tuu, minkast seo kuiva ja kuuma suvõ man puudust olõ tundnu.

Riia liin pidä umma sünnüpäivä umbõs samal aol ku Võro liingi. A mi ollimi ildas jäänü, keskliinan panni ansambli joba pille kokko. Nigu õks, oll’ vabahussamba man kõrralik auvalvõ. A kavva sa õks kaet noid püssämiihi, kiä hinnäst sukugi ei liiguta.

Turu pääl müüdi päält kikkasiini ka puravikkõ. No es olõ inämb suurt midägi mõtõlda. Kodo jõudõn säi järgmäne päiv sammu mõtsa poolõ.

Käve läbi sirmikukotussõ. Ei midägi. Puravikukotussõn sama lugu. Kikkasiini mõnõn paigan oll’, mitte seenekotussõn, a samblõ seen esi paigun. Ja mõni hussitanu makõsiin kah.

Ummõhtõgi and’ tuu pääliinan käük usu ja julgusõ, et õigõ pia, vast seosama lehe trüküst jõudmisõ aigu, mass ka meil mõtsa minnä ja seenekotussõ viil kõrd üle kaia.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit