Arvada om, et asi juhtu 1950. aastidõ lõpupoolõ.

Meil kotun küteti sanna. Imä kässe mul sannavüürüse põrmandu är pühki ja nardsuvaibakõsõ puhtas raputa. Nii ma teigi.

Viil touksi ma kats mehitside sülemikasti, kon seen olli vana pruunis lännü kärgiga raami, miä oodi sulatamist, ilustõ ütstõsõ pääle ja panni käteräti pääle.

Ku mi pere oll’ sannan käünü, tull’ naabrinaanõ uma nii umbõs kümneaastadsõ pojaga kah hinnäst harima.

Järgmädsel hummukul läts’ imä kaema, kuis sanna man asi um: kas seebitükk om aknõlavva pääl, mõsukausi laba pääl kummalõ, viht kah uman kotussõn.

Veitü ao peräst hõigas’ tä meid kaema, mis sannan oll’ saanu. Poiskõnõ oll’ kõigist kastin olnuist raamõst käre vällä murdnu, inämbjagu kokku nätsütänü, osa raamõgi lakja lahknu.

Lämmän ruumin olli kärje pehmembäs tõmmanu ja vaha lõhn tunda. Arvada oll’ poiskõsõl ikäv nakanu, kooni imä hinnäst mõsksõ. Vahalõhn tulõt’ miilde, et siin või mett kah olla. A õnnõtusõs es olõki. Imelik tundu meile tuu, et lats üle kümne raami seest vahakäre läbi jõudsõ tsälki ja nätsütä.

Üteldäs, et luutus koolõs viimätsenä: ku mitte edimädsen, sõs vast viimätsengi kären viil veidükese mett um. Sääne võisõ poiskõsõ mõtõ olla – pääasi, et magusat saas.

Kindma Maimu

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit