Kiränikul ei olõ tüükaaslaisi, õnnõs ka ülembät. A ku trehvät mõnõ

hää seltskunna sisse, saat tundõ, et olõt iks minkagi man osalinõ

Seo, et ma olõ kiränik, om köüdet Eestiga, ja õkva Võromaaga.

Ku naksi kunagi soomõ kiilt opma, pidi ka eesti kiilt opma ja sis ma tulli Tartulõ. Mõnõ aasta peräst sai tutvas nuuri Lõuna-Eesti luulõtajidõga. Ja sis ma sai arvu, et luulõtuisi või tetä ka uman kodokeelen. Tõlksõ võro kiränigõ luulõtuisi ja naksi sis ka esi kirotama uman edeläsoomõ keelen.

Kirota uman keelen tuuperäst, et kõik tõõsõki luulõtaja kirotasõ uman keelen. Ma ei tiiä üttegi, kiä olõs hää kirotaja, a ei kirota imäkeelen. Seo om latsõpõlvõkiil, ma mõtlõ seon keelen ja piä muidogi seon keelen luulõtama.

Kiil om luulõtamisõ man väega tähtsä. Ku ma olli kolm päivä Kaika suvõülikoolin, kulssi sääl nellä erinevät kiilt. Ütest ma saa häste arvu, eesti kiil. Tõõnõ, minkast ma saa inämb-vähämb arvu, võro kiil. Sis viil läti kiil, millest ma saa kümme sõnna arvu. Ja vinne kiil, millest ma ei saa sukugi arvu. Umma kiilt es kuulõ kolm päivä sõnnagi. Sääne asi tege midägi pääga ja seo muut ka umma kiilt veidükese. Ma tiiä, et ku lää tagasi Suumõ, om mul vahtsit sõnnu päähä tulnu, lihtsäle vahtsit sõnnu ja vahtsit ütlemiisi. Seo om nigu akõn umma kiilde eesti keele ja tõisi kiili kaudu. Nii et säändse kokkosaamisõ omma väega tähtsä tuujaos, et uma luulõkiil arõnu, et ma es tarvitanu õnnõ noid sõnnu ja mõttit, miä mul tulõva uma külätii pääl päähä. Niimuudu saa ma kirota laembalt ja hindälegi üllätüsligult.

Luulõtuisi tõlkminõ and kirotajalõ kimmüst

Mu luulõtuisi om lisas umalõ keelele vällä ant võro, läti ja bulgaaria keelen. Et luulõtuisi tõlgitu, tuujaos piät inemiisiga läbi käüma. Ku mul oll’ Soomõn tett kolm raamatut, sis Godinši Guntars kutsõ minno luulõsõidulõ ja naas’ tõlkma mu luulõtuisi läti kiilde. Lätläisile miildü mu luulõtusõ: sai üte preemiä ja minno kutsuti elämä Lääne-Lätti, kiränigõ majja. Üts bulgaarlanõ kullõl’ sääl mi tõlkmist, sis tä pand’ luulõtusõ «Lehm ja kõiv» bulgaaria kiilde ja pand tuu Mol’ovihku üles. Säält lugi üts kirästäjä ja tahtsõ, et mu luulõtusõ tõlgitu ka bulgaaria kiilde. Ja nii läts’ki: lätsi Bulgaarialõ turneele ja raamat sai kah valmis.

Tuu, et tõlgitas, and mano hindäkimmüst. Soomõn pandas mõnikõrd minno murdõluulõtajidõ kasti. A ma arva, et kirota elost ja inemiisist, ei kirota õnnõ murdõn. Tuu, et ma kirota murdõkeelen, ei olõ päämine. Seo, et mu luulõtuisi saa ka tõisihe kiilihe ümbre panda, inemise võtva naid häste vasta ja saava säält tuud sissu, and mullõ kimmüst, et nain om midägi. Ummi luulõtuisiga edüstä ma umma rahvast, suumlaisi ja ka edeläsuumlaisi. Kõgõ inämb muidogi esihinnäst. A ma olõ ka väiku Soomõ lipp maailman, ku ma ummi luulõtuisi sinnä vii.

Võro kultuuri sõbra

Kaika suvõülikoolin Kornetin oll’ rahvas egäsugumadsõst kultuurist huvitõt, ja egäsugumadsõ inemise olli sääl: oll’ külämiihi, professoriid ja eläjätohtri. Ja latsõ ja vana inemise. Seo, et nä saiva vahtsit tiidmiisi umast kultuurist ja ka tõisist kultuurõst, om väega hää, nä veevä sõnna edesi.

Kuigi ma olli sääl õnnõ kullõja, sai siski lukõ ka paar umma luulõtust. A viil tähtsämb om, et ma sai tutvas inemiisiga. Ku ma kunagi tahas näütüses maliena murdõlõ ummi luulõtuisi saia, sis olõs lihtsämb, omma tutva olõman.

Kaika suvõülikoolin oll’ mul hää miil tuust, et ma es olõ sääl ku suumlanõ. Ja tõõsõ es olõ kah uma rahva edüstäjä, olli lihtsäle võro kultuuri sõbra. Et ma olõ kiränik ja mul ei olõ tüükotust, ei olõ mul ka tüükaaslaisi ja ei olõ ka (õnnõs) juhatajat, sis no oll’ sääne tunnõ, et ma olõ määndsengi miiskunnan. Üts osa seltskunnast, mille nimi om võro kultuuri sõbra.


Laaksoneni Heli,
Soomõ kiränik,
võro kultuuri sõbõr

Jaga seod artiklit