Mu esä käve tõsõ ilmasõa rassõ tii läbi Saksa poolõ pääl. Või-olla tuust aost oll’gi peri timä kõva kodokõrd. Esä «firmasõna» olliva ornung ni akkuraat (tuu tähendäs täpsehe kõrrah). Kõik as’a pidivä saisma uma kotussõ pääl.

Ku üle tarõ mürisi kõva donnerwetter, sis joba tiidse, et miä om vildakilõ, ni joosi kaema. Vüürüseh pidi kõik jalavar’o saisma sirgõh riah. Kae, et hõigu viil mano: juundu, valvõl!

Noorõ inemise asi, joosi iks kipõlõ sisse-vällä, tõõnõkõrd jäie kängänõna kõvõrihe. Nigu esä näkke, donnerwetter jälki kõmisi.

Ütskõrd aimi sõbranjega takahtarõh juttu. Tuu ao pääle, ku vällä naksimi minemä, oll’ esä lõunõlõ tulnu ni jõudnu sõbranje kängäki rivvi säädä. Ütel’ viil, et pidäsi noid mu kängis ja tahtsõ joba vildahku kängäkundsa är paranda. Sõbranje naardsõ, et olõssigi hüä olnu.

Esä nõudsõ kõvva tuudki, et ku kotost vällä läät, piät lavva pääl silt olõma: kohe minek, mis kelläaig kodo tulõt. Kõrd iks nigu sõakoolin.

Jälki hädä – kuna nuur inemine tiid täpsehe, kohe silmärõõm tedä kuts vai mis kell silmä kaemisõ lõpõhtas. Alailma läts’ üle lubaht ao. Elo iks oppas: lätsi kavalambas, kirja panni illatsõmba ao, ku üteld’ oll’. Tuu klapsõ peris häste.

Ütskõrd sõitsõ imä Tal’na sõsaralõ küllä, pia nädälis aos. Ma es elä sis inämb kotoh, a imä pand’ süäme pääle, et ma iks egä lõunavaihõ käüsi kaemah, kas kõik om kõrrah. Esäl oll’ tuu muud, et ku tä kipõn rohkõmb ku vaia napsi võtsõ, läts’ naabremehe poolõ kannõld tinistämä ni võisõ ussõ valla unõhta.

Ma kävegi kõrraligult noid kontrollõ tegemäh. Esäl oll’ suurõ lavva pääle säetü ilmadu pikk paprõleht, kon egä päävä kottal kõrraligult kiräh: kuupäiv, kelläaig, kohe läts’ ja kuna kodo tagasi jõudsõ. Eski tuu, ku pall’o kälimehega tulivett tarvitõdi: kas «asonik» vai läts’ inämb. Et ku imä kodo jõud, ollõv hää ette kanda.

Loi tuud papõrt nigu «kõllast» seitungit ja naari süämest. A viimädse õdagu kottalõ oll’ esäl unõhtõt kirota, mis kell tä kodo jõudsõ.

No mul oll’ iks kistumada hüä miil, et ütskõrd kah saa ma tälle nõna pääle tsusata. Kiroti sinnäsamma viirde uhkõ kaarõga: KELLÄAIG PUUDU. Järgmidsel pääväl olli hõrkvõl, miä esä vasta kost. Tutkit! Esäl kõrraligumbalt ja suurõmbalt ku muido kirja pantu: tütrik, kuupäiv puudu, kuna märkus tett! No näet, saksa ornungi vasta ma iks es saa…

Väljandu Ellen

Jaga seod artiklit