27. hainakuul anti Himmastõn vällä Hurda Jakobi seoaastadsõ rahvakultuuri avvohinna. Ütenkuun Kihulasõ Meelisega sai preemiä ka rahvaluulõ- ja muusigatiidläne ni oppaja Orasõ Janika, kelle käest küsse mõttit avvohinna ja laembalt rahvalaulu kotsilõ.
Määndse mõttõ vai tundõ omma teil köüdüssen avvohinna saamisõga?
Tõtõst omma tundõ. Kõgõpäält muidoki avvohind hiidütäs, selle et seo nigu kaksas ao juuskmisõ katski – ütles, et nüüd olõs nigu määnegi tükk tüüd är tettü. A mul olõ-i säänest tunnõt, et parhilla saas kasvai kõrrakõsõs saisma jäiä, vastapite, kõik om väega poolõlõ.
A minno hinnäst üllätäs esieräline tunnõ, miä teküs tuust, et tegemist om õkva Hurda Jakobi avvuhinnaga. Olõ joba 30 aastakka Eesti Rahvaluulõ Arhiivin tüül ja tenolik umilõ vanõmbilõ tüüseldsiliidsile, kiä mõistiva meid kasvata mi väärika aoluuga arhiivi põhimõttidõ ja tüütsihte edesiviijis. Egäle mõttõviiele om vaia müüte. Mi müüdis ja iinkujos om Hurda Jakob, kiä pandsõ alusõ perimüsest arvo saamisõlõ. Seo avvuhind tulõtas miilde, et astumi tõtõst Hurda raa pääl. Sääne järepidevüs tekütas pühäligu tundõ, saman tunnus, et seo au om ülearvo suur – ja kas iks küland häste vällä teenit. Veidü kergemb om sõs, ku tulõta miilde, et esihindäst om kellegi avvuhindamisõs vällä valiminõ rohkõmb sümboolnõ tegevüs. Inemine ei tii ütsindä midägi. Tuu, mis om tettü, om kõgõ pall’odõ inemiisi ütidse tüü tullõm – mis ummakõrda om ehitet eelmiidsi põlvkundõ tüü pääle.
Orasõ Janika.
Pilt Eesti Rahvaluule Arhiivi FB lehe päält
Võiolla om esieränis tähtsä tuu, et teno Hurdalõ om meil olõman alus, mille päält saami hinnäst tunda ku siin maal põlvõst põlvõ elänüisi inemiisi perrätulõja ja perijä. Perimüsega ümbrekäümine, regilaulõ üle märgotaminõ om mul avitanu arvo saia inemiisi läbikäümisest ja löüdä inemises olõmisõ vahtsit külgi. Kuimuudu ma saasi ütiskunnast arvo ilma or’alaulõ lugõmalda vai kas ma tunnõssi laulmisõ rituaalsõt tähendüst ilma suuri pulmalaulikidõ seletüisi tiidmäldä ja peris pulman laulmisõlda?!
Kuimuudu rahvalaulu mano joudsõti?
Ma olõ-i kasunu vanõmba traditsioonilidsõ laulu keskkunnan. Mu Rakvere vanaesä laulsõ seltskunnalaulõ ja mängse kitrat, imä oll’ koolin kannõld mängnü ja klavõrimängu opnu. Ma alusti kah klavõri opmisõga. Edimäne ärtundminõ, et om olõman hoobis tõistsugumanõ ja põnnõv regilaulumaailm, tull’ muusigakeskkooli muusigaaoluu tunnin, kon Sarvõ Vaike miika regilaulõ laulsõ. Ülikooli aigu putsõmi kokko Tarton olnu Hellero ansambliga. Perän lätsi esi sinnä laulma ja veidü ildampa asutimi üten tõõsõ hellerolasõ Sarvõ Kadi ja Hellero lauljidõ latsiga Väiku Hellero. Laulami kuun seonimaani.
Kas Võromaal omma kuiki tõistmuudu laulu ku muial?
Jaa, või üteldä, et Võromaa regilaul om tävveste umma näko. Seo tulõ kõgõ parõmbidõ vällä värsi ja viie rütmin: kongi muial olõ-i värsin nii veidü silpe nigu näütüses värssen «sõir oll’ sõba all» vai «sai sae peetus». Ja värsi rütm om sääne õkva võro keelele umatsidõ juuni peräst. Ka esitüsstiil om Võromaal ummamuudu. Õnnõs saadi siin viil 1950.–60. aastil küländ vanan moodun laulmist üles võtta. Näide helü, kes linte pääl laulva, om laulmisõ ja oppamisõ man iks kõrvun. Näütüses Sika Katri Varstust oll’ üts edimäne, kelle laulõ ma esi laulsõ.
Määne om rahvalaulu laulmisõ mõno?
Laulminõ omgi tuujaos luudu, et inemisel olõs hää olla. A mille laulda rahvalaulu? Seo om nigu rändämine läbi ao, väega põnõvahe ja tõistsugumastõ ilma, säälhulgan muusigailma. Rahvalaul om illos kah, sääl om säändsit kujondit, miä võtva ahhetama. Neo omma häste löütü ja mi ao inemine es sutnu noid vällä märki. Tõõnõ asi om läbikäümine, midä rahvalaul pakk: kõik saava laulmisõst ossa võtta ja laulmisõ aigu saat kõrrapäält sõnnu luvva, kõgõ õgvõmban mõttõn lauluga kõnõlda.
Midä arvasõ rahvalaulust täämbädse päävä noorõ?
Täämbädsel pääväl kõnõldas post-revival’ist. Vana muusiga vahtsõst ello tuumisõl om egä inemise loominguvabahus tähtsämb ku kimmäs lättetruudus. Seo tsiht paistus nii rahvalaulust mõotõdust helüloomingust ku ka niiüteldä säädmäldä rahvalauluesitüsest. Näütüses laulupidol kõlanu «Üksi pole keegi» vai esiki seto leelo, kon mõnõ laulja otsva kah ilosit ja ummamuudu kõllu. Etnoloogian om pruugit mõistõt nigu «glokaliseerumine», miä passis ka täämbädse päävä rahvalauluga – ütelt puult egäsugunõ looming tulõ ju mi vahtsõ ao globalisiirnüst ilmast, a tõsõlt puult om tullõm innekõkkõ kotusõpääline. Laja ilma as’a vai tunnusõ seletedäs umma muudu ümbre.
Teid om nimmat ka lauluimäs. Määndsit tundit seo tiitli tekütäs? Kas näeti ka päälekasumist, tegüsit nuuri inemisi, kiä laulutraditsiooniga tegelesi?
Kimmähe olõ-i ma lauluimä! Lauluimä omma Setomaal suurõ sõnolisõ, laulusõnno tiidjä ja hää kõrrapäält luuja. Ma olõ elon jõudnu peris veidü laulusõnnu är oppi ja kõrrapäält luuminõ om mullõ suur vaiv. Ja ma olõ-i ka lava pääl esinejä, lauluimä piät iks kogokunnan nätä ja tunnõt olõma.
Päälekasumisõ küsümüsel om kats otsa. Setomaal tegevä leelosõnnu – ja peris häste – ka mõnõ noorõ naasõ. Perimüsmuusiga lava pääl om rõõm nätä pall’o peris häid ja usutavit, a tuu man ka uma näoga regilaulutõlgõndajit. Mõtli nimmi pääle, a noid sai nii pall’o, et ei jõvva är nimmada. Seon mõttõn om kõik häste.
A mu mure om, et lövvüs nuuri, kiä kasunu vanõmba rahvalaulu oppajis. Tuus jaos, et aoluulist laulutraditsiooni opada, om vaia seod tävveliselt tunda – miä tähendäs arhiiviallikidõ, aga ka tõisi maailma suulidsi kultuurõ tundmist, kultuuriluulist, filoloogilist ja muusigateoreetilist tiidmist. Noid saa ütsikas’alisõlt arõnda innekõkke tiidüsen. Ku tahat lava pääl läbi lüvvä, nõud tuu hoobis tõistsugumast professionaalsust. Nii et unista nuurist inemiisist, kiä tahtva lõpmalda uuri, mõtõlda, lõpuni arvu saia, et sõs ummi tiidmisi edesi anda. A säändsel juhul laja ilma püüne pääle arvada ei jõvva.
Määndse projekti teil põra käsil omma?
Pikä projekti omma regilaulõ kihlkundlik akadeemiline välläannõ Vana Kannel, mille kats köüdet, Laiuse ja Peetri kihlkunna laulu, piässi lähkümbäl aol vällä tulõma. Pall’o om viil tetä, et Eesti regilaulõ andmõbaas lõpuni valmis saas. Põra om tuu poolõlõ.
Olõ kõrraga sattunu uurma mitut põnõvat teemat, midä regilaul ja laulminõ sõski ühendäse.
Oppaminõ olõ-i projekt, a seo nätäl lää Lummo Kati laululaagrihe ja süküskuu ei olõ kah inämb mäki takan.
Küsse Rahmani Hebo