Võro liina Päkäpiku latsiaia võro keelepesärühmä oppaja Saarnits Helen (38) paistus vällä ku teküs opja – opsõ kondiitrist oppajas ja no opp huuga edesi.

«Taha kultuuri ja juuri edesi viiä,» selet Helen tuud, mille naas’ latsiaiarühmän võrokeelist oppust iist võtma. Et tuud häste tetä, opp tä esi kõgõ mano.

«Mullõ miildüse kõgõ inämb perimüskultuuri oppusõ, midä kõrraldas Võro instituudi keelepesäosakund,» selet’ Helen, kellel lätt latsiaian kuvvõs aasta. «Näütüses savvusannaoppus. Ma es olõ seoniaoni naisikar’aga sannan käünü. Päält tuud oll’ tunnõ, et ei olõ elu seen nii kavva sannan olnu ja nii puhtana vällä tulnu! Üts keelepesärühm om joba vanno kombidõ perrä sannankäümise oppust saanu. Ku mi rühmä latsõ tsipa suurõmbas kasusõ, vast kõrraldami näile kah.»

Päkäpiku latsiaia Himpli rühmän aias egä tõsõpäiv kõiki asjo uman keelen. Egä nätäl om võro keele pääväl uma teema: märdipäävä aigu kõnõldas santmisõst, munapühhi aigu tuu ao kombist, tetäs vana ao mängõ ja laultas rahvalaulõ.

«Et meil om poiskõisi rühm (15 poissi, 5 tütärlast), sis tulõ tetä sändsit elävit mängõ – poiskõsõ jo paigal ei püsü,» muheli Helen.

Mõistminõ nakkas pääle kullõmisõst

Keelepesälatsõ pruuvva sõnno võro keelen perrä üteldä. «Nä omma siski rohkõmb kullõja,» ütel’ Helen. Tä esi sai kah võro keele niimuudu selges, et kullõl’ vanaimä juttu.

Vanaimäst om Helenil meelen ka üts lustlik lugu. «Kadunu vanaimä oll’ Mehkamaalt peri ja ku ma tsill’ukõnõ lats olli, lätsimi bussipiätüste bussi uutma,» kõnõl’ tä. «Ma küsse iks mitu kõrda, et no kuna tuu buss tulõ, no kuna umõtõ tulõ. Sis vanaimä küsse: kas sa kõivusõira tahat? Ma tiidse, et sõir om juustu muudu asi, ja ütli: taha iks! Kõik naasõ naksi bussipiätüsen naarma. Tuud luku ma iks kõnõlõ, nii et mu rühmä latsõ tiidvä, et ei tasu kõivusõira tahta (kõivusõir = vits – UL).»

Käänüline tüütii

«Opsõ kõgõpäält Tarton kondiitris, a taa tüü oll’ rassõ,» jutust’ Helen. «Jäi last uutma ja perän lätsi hoobis rõivit umblõma. Sis tull’ masu pääle ja tüü kattõ är. Käve töötukassan ja karjäärinõvvuandja man. Pruuvsõ latsõhoitmiskoolitust.»

Sis sai Helen kodoliina tüüle – Päkäpikku oppaja abis. «Ma olõ esi seon latsiaian käünü ja mukka naksi tüüle nuusama oppaja, kes minno opsiva,» muheli tä.

Tüü miildü ja Helen läts’ Tal’na ülikooli Rakvere kolledþihe latsiaiaoppajas opma. «Kavva aigu es olõ midägi opnu ja kerge es olõ,» tunnist’ tä.

Koolilõputüü jaos uursõ Helen võro keelepesäoppust latsiaidun. «Mis vällä tull’: oppaja omma suurõlt jaolt vanõmban iän ja muusigaoppaja ei taha taa ettevõtmisõga väega üten tulla,» kõnõl’ tä. «Nä taha ei arru saia, et ku nä eski kiilt ei kõnõlõ, sis mi ummi tandsõ ja laulõ saava iks edesi anda.»

Helen esi om tahtmisõ väke täüs ja päält umakultuuri huvitas tedä inglüse kiil. Tuud opp tä Reederi Ulvi man Võro kiilikoolin.
«Opmisõ man om iks väega tähtsä, et kodudsõ sinnu toetanu,» ütel’ Helen. «Eski ku latsi nii pall’u ei olõ, iks tunnõt, et kodu ja perre jaos jääs veidü aigu.»

Harju Ülle

Saarnits Helen
Saarnits Helen. Harju Ülle pilt.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit