Tüünkäümisreformi tsõõrõ ala om jäänü hulga inemiisi. Üts ja tõnõ kaibas meediän, et tä om tunnistõt terves ja aetas tüüd otsma. Lugõ ette uma kümme tõpõ ja ütles: ma ei jõvva jo tüüd tetä!

No omgi nii: haigõ sälläga ei jõvva 12 tunni pistü saista ja viinerit saia sisse toppi. Olku tuu palk määne taht vai kor’aku firma takso sinno kotost pääle. No ei jõvva lihtsäle.

A tuu om tüü, midä om. Ei olõ säänest tüüd, midä pakutas har’otamisõs inemiisile, kiä ei jõvva täüsjõuga tüüd tetä ja/vai omma joba ammu ilma tüüldä: karbikõisi, kaardikõisi ja lillikeisi meisterdämine, taldrikidõ maalminõ, lapiteki umblõminõ.

Sääne mõttõlda käsitüü nakkas pääle joba koolin ja inemise tüüle har’otamisõs ei mõistõta kah midägi muud vällä pakku. Opakõ kasvai söögitegemist, kokk saa iks tüüd. Opakõ mitte pelgämä egäsugutsit massinit. Ja miä om peris är unõhtõt – lõvva. Hää lõvva avitasõ häste rahha tiini, a inemine ei tulõ lihtsäle tuu pääle. Telefoni ja arvudi abiga saa müvvä, osta, nõvvo anda kasvai sängüst.

harju-ylle


Harju Ülle
päätoimõndaja

Jaga seod artiklit