Kas jaaniõdagu satas vai ei sata? Niimuudu küsüjit omma perämädsel aol kõik kotussõ täüs. Ilmateedüstüst kaias mitu kõrda päävän, a tuu, sunnik, jo muut hinnäst kõik aig. Hindä trüüstmises tetäs nall’a, et hää, ku olnu plusskraadi, pluss om iks positiivnõ kraat.

A ma ooda seeneaigu. Mu jaos nakkas tuu pääle sis, ku kikkaseene tulõva. Muidoki omma seene ka varrampa, huunisa keväjä ja sis viil kõiksugumadsõ seene, midä kõvõmba seelelidse aasta läbi korjasõ. A musugunõ pühäpääväseeneline tund iks rõõmu suvitsõst seeneaost ja suvitsist siinist.

Seenen käümine om mu jaos nigu palvõrännäk. Läät mõtsa, kaet seenekotussõ üle. Mõni kotus om vahepääl mõtsamassinidõ puult segi pööretü. Mõnõ noorõmba mõtsa alt lövvät vahtsõ kotussõ ja tiiät, et tuu kotus jääs aastis su seenekotussõs, ku mõni konkurent tuud üles ei lövva. Kaet, kas tuu rohilidsõs tõmmanu lehmä pääluu tuu pedäjä man om viil alalõ.

Targa inemise omma vällä märknü sõna «rekreatsioon». Tuu tähendäs tervüse ja tüüvõimõ tagasisaamist tegüsä puhkamisõga luudusõn. Siini otsminõ om mu jaos õkva tuu õigõ teküs mõtsapuhkus.
Nii et jah, las satas õnnõ. Vihm pand seene kasuma ja tuu and rõõmu pikäs aos, mitte õnnõ ütes õdagus.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit