Ollimi imäga mõnõ aasta iist kats põimukuu perämäst nädälit uman maakotun Taivaskua tiiristil Väiku-Hatikul Põlva aianduskruntõ seen. Vai nigu no üteldäs, suvilidõ man. Teimi sääl ummi sügüsiidsi töid. Mu põhitüüs oll’ rehetarõ katusõ parandaminõ tõrvapapiga, vana oll’ läbi, lastu jaos eurosit netu.

Paar päivä inne süküskuu algust oll’ vaia tüüle vunki anda. Nii ma sis ronisi sääl maa ja taiva vaihõl ja lei papiribadõ vaihõlõ tõisi, kuvvõ meetri pikkudsõlt, et tuul vaihõlõ es päsnü. Inne kaki muidoki määnü är, a miä terve, nuu jäivä alalõ.

Üte liistu ülemäne ots oll’ terve, a alumanõ mädä. Murdsõ tuu alumadsõ otsa är, a viir jäi rääbäküs. Mul oll’ ronimisõs kats puuredelit kablaga kokko köüdet. Arvssi uma tarkusõga, et võta Husqvarna ja tasanda otsa är. Võinu käsisaega kah, a noh, kon tuu uhkus ja takastperrä tarkus.

Ütekõrraga tunnõ, et retel nakkas vaoma. Mul vist tagaotsa pite alla sõit, nigu latsil talvõl riikesega Tamula järve perve pääl mäest.

Jäti ruttu sae saisma, haari õnnõs hüä käega ülemädsest liistust kinni ja kuraga pidi iks saagõ kinni, et alla es sadanu. Kahjo kah saest, ku alla lindas ja katski lätt – kallis asi.

Kai ümbretsõõri, ei üttegi naabrimiist. Mu onnikõnõ uusrikkidõ vaihõl – kes mu laonu huunõ pääle kaeski. Pandsõ kõvastõ rüükmä: «Appi! Appi!» Et vast naabri Ilmar kuuld.
Läts’ uma viis minutit, ei midägi. Sis lei helüregistri kõvembas ja rüükse: «Tulõ appi, Ilmar, ma sata ja ei jõvva üte käega kinni hoita.»

Suurõ hirmuga joba mõtli, et ku sata, kuis hinnäst hoita ja saag iks terves jääsi. Ku näi, et Ilmari naanõ Mallõ läts’ pindremaa puult uma maja poolõ kallist kaasat kutsma, mõtli: «Nüüt päse!»

Ku nä peräle jõudsõva, sis ütlivä, et nuur miis, a varsa aru. Et mille näid julgustusõs es kutsu, säändsit töid ei tetä ütsindä.

Tennässi näid süämest ja lubasi tõnõkõrd olla targõmb ja kinki näile lepäpuust medäli vaprusõ ülesnäütämise iist.

Tõnõ päiv kavvõmb naabri Kalev, kes mullõ iks appi käve, tull’ ja pilgas’ minnu, kas ma olõs ripnõnu katussõ pääl õdaku kellä kuvvõni, ku tä tüült olõs tulnu.

Tuu pääle ma ütli, et hää, et niigi läts’, olõs pall’u hullõmbalõ võinu minnä. Olku taa lugu oppusõs ka tõisilõ, et ei tasu ummi võimit üle hinnada. Ja ohotusnõudit tulõ iks täütä!

Johansoni Madis


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit