Valimisõ näütsi seokõrd, et ummi tutvidõ valitsõjidõga oldas rahul. Saiva jo inämbüisi valitus nuu, kiä täämbädse pääväni volikogo vai umavalitsusõ juhtmisõ man omma olnu.

Mi kandil om varrampa olnu sääne kuulsus, et tan tasus kandidiiri «peibutuspardsõl» – tunnõtuil inemiisil, kinkal muidu Võromaaga suurt pistmist ei olõ. Tuu kuulsus ei olõ tulnu niisama: joba vanast aost omma telekast nättü vai hindäle kõvva reklaami tegevä inemise tan kandin valimiisil kuurt riibnu. Ma usu, et pall’odõl om viil meelen umaaignõ raadioreklaam: «Maikuu, suur toomepuu…».

A seokõrd läts’ tõistmuudu. Valijidõ helü lätsi noilõ, kiä mõistva ja ei pelgä rahvaga uman keelen kõnõlda. Mi olõmi näid meediän ja muidu avalikun paigan võro kiilt kõnõlõman kuulnu. Ma arva, et tuusama, kelle jaos väiku, kelle jaos suur asi om seokõrd hulga helle saanu kandidaatõ kõrdaminegi takan.

Võromaa rahvas om naanu inämb umma hindama. Tuud näütäs kasvai suur huvi Uma-nimega sündmüisi vasta.

Ja ku mi esi mõistami umma hinnada, mõistva tuud mi umma hinnada ka tõõsõ. Nii antigi minevä nätäl üle-eestiline aasta opiteo eripreemiä Veeroja Edalõ, kiä tutvustas umil koolituisil ja tüütarrin Vana-Võromaa savvusannakombit.

Võrokõnõ olla om uhkõ ja hää!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit