Mi inemiisile miildüs märguta ja vaiõlda, egasugutsõidõ asju üle. Enne katsõndat märtsi targutõdi, kas naisipäivä om vaia, pedi olõma punanõ pühä ja medä viil. Et meil om jo imäpäiv, ja et naisi peas ega päiv austama ja tõist-kolmandat muudu.

Ku nii mõtlõma nakada, mis jaos ültse egasugutsõid tähtpäivi petä, olkõ ega päiv pidu vai ärke olkõ sukugi. Mis jaos tuu jaanipäiv ja joulu kah, tuld võit lämmäl aol ega õdagu vällän paluta, kingitüisi võit ka ütstõsõlõ egal aol tetä… No kohe taa jutuga niimuudu jovvat! Tähtpäävä omma tuu jaos, et elu rõõmsamb olõs.

Kõik naasõ ei saa imäs ja ei olõ enämbüisi esi henele säänest saatust valinu. Kedä tuu naisipäiv külh sekä ja kel nuidõ lille ostmisõ ja kinkmise vasta nii hirmsadõ om!?

Kõik naasõ ei saa imäs jah, a egalütel, nii naisil ku mehil, om vai om ollu imä. Nii et tuu tähtpäiv, mea õkva tulõkil, om kõigi jaos. Kiä saa lille kinki, kel tulõ häitsme surnuaida viiä. Kommõ, mea Venne aigu meil mant ärä har’utõdi, om jälle au sisen.

A tinavaasta om tuu mokalaat ümbre aasta imä valimisõ joba nii imeligus lännü, et häpe nakas. Kahju külh, ku inemise, kiä uma ammati peräst pall’u kõnõlama omma pedänü, tuud õks nii tetä ei mõista, et tuust jutust üttemuudu võit arru saia; et enne korgõlt ja kavvõst välläütlämist ei olõ ollu küländ aigu ummi sõnnu üle märguta.

Ei tahaki enämb medägi üldä, naasõ, kiä köögin laulõ tegevä, võtti tuu murhõ jo vääga häste kokku, aga siski: kas meil hinnatas no abielunaist vai immä, vai koguni miist, kiä taaga eläs? Kas ei olõki tähtsä tuu, kuis naistõrahvas ummi latsi kasvatas, kas naa söönü omma, kuis rõivõil käävä, kuis nail koolin lätt, kas naa koski trennin saava kävvü. Ja kas kodu kõrran om, ega imä ei juu ja ümbre ei aelõ.

Tuud, määne imä joud ja mõist naistõrahvas latsilõ olla, teedäs egan kogukonnan, a mis om tuul pistmist latsi esäga, ku kõik muidu kõrran om. Kae, mitte ei taipa.

Kas ei tulõ mõnikõrd sääne mõtõ, et vast mi pinguta naidõ rittasäädmisi ja kõgõ parõmbas kuulutamiisiga üle. Kõik nigu võistlõsõ kõik aig, ja ands’ak om, ku sääntseist hindamiisist tülü kah viil tulõ…

Üts asi siski viil. Meesterahvõil om pääle uma imä enämbüisi ka latsi imä. Nuid või muiduki olla mitu kah… aga ärmi põra nakami tuu ümbre targutama.
Külh om vahel hallus kullõlda, ku mõni üle riigi tuntu inemine, kiä uma latsi imäst lahku om lännü ja vahtsõ naasõga eläs, egal võimalusõl umma vahtsõt (ja enämbüisi ka noorõmbat) naist kitt, a latsist, viil vähämb nuidõ imäst, ei lausu ilman sõnnagi.

Ja ku esä ei elä latsiga üten, sis om väega illus, ku tä imäpääväl silmä pääl hoit, et latsõ imäle lille kinki vai kaardi tetä taipasõ, ku sääl perhen rohkõmb täüsinemiisi ei olõ.

Olkõ pühäpäiv kõigilõ illus!

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri

Jaga seod artiklit