Mu imäl oll’ kats täditütärd. Üts elli Võrun, tõnõ mi kodukülän. Ku liinasõsar maalõ küllä tull’, käve nä vahel ka meid kaeman.

Tuukõrd juhtu ma kah kotun olõma. Ku külälise tulli, naksi mi imäge piagi sahvri ja köögi vahet vuur’ma. Küläkosti tuudi jo kah ja söögilaud paistugi peris sündsä ollõv. Imä oll’ esäle nellä silmä all ütelnü, et panku veiniputõl kah seltsi. A vahepääl oll’ sõsaridõ kotist joba putõl lavva pääle lipsanu. Esä silmäs’ säänestsamma marki pudõlit ja arvas’, et mi kräpe imä jõudsõ temäst ette ja võtsõ kapist pudõli.

Süüdi-juudi hääd ja parõmbat. Imä arvas’, et esä võisi pudõli kah valla tetä. A tuukõrdnõ imä jutt om mullõ jäänü täämbädseni väega häste miilde: «Ega taa no määnegi ei olõ, Vinne veinikene, a proovimi iks är.» Proovitigi. Suur osa jäi külh alalõ.

Ku täditütre kodu olli lännü, näkk’ imä, et kodunõ putõl om kapin uma kotusõ pääl. Oh armsa aig, mis näku mi olli, määne häbü!

Õnnõs oll’ Antsla Kraavi surnuaiapühä õkva tulõman. Imäkene küdsi korpi, võtt’ muudki hääd üten. Pand’ uma käega mõlõmba (nii terve ku pooligu) pudõli kotti ja läts’ Antslalõ. Kraavi kalmuaida oll’ tuukõrd joba vanõmba täditütre miis matõtu. Vinne kombõ perrä maidsõtas mälestüspääväl havva pääl suupoolist. Säälsaman sis saigi mi imäkene täditütride käest uma «külälislahkusõ» iist andis pallõldõ.

Panga Milvi

Jaga seod artiklit