Mu tutva Krantsiku Madis kõnõl’ mullõ, kuis taa lugu juhtu. Usu vai är usku, a siski om tõtõstõ sündünü.
Umal aol oll’ Võrol autokolonni ütisüs, kon olliva veo-, kauba- ja transpordiauto, a ka väiko PAZ-bussi, mis teenindivä rajooni kolhoosõ ja asutuisi. Madis tüüt’ kah mõnda aigu tuu bussikõsõ pääl.

Ütel suvitsõl pääväl olli ülembä andnu tälle käsu Haani kanti minnä ja sovhoosi sööklast põllutüüliidsi lõunasüük termossidõga põllu pääle viiä.

Süük viidü ja asi kõrda aetu, tull’ naada liina poolõ tagasi sõitma. Tii pääl tull’ tõisigi inemiisi pääle, nii nuuri ku vanõmbit.

Üte talo värte man pidäsi üts memmekene bussi kinni ja pallõl’ hinnäst kuun õhvakõsõga bussi pääle võtta. Täl kokko lepütü, et vii eläjä kokkoostu. Muidoki küsse Madis sõitjidõ käest lupa ja ku tuu käen, avitõdi eläjäkene tagaussõst sisse ja läts’ sõidus.

Suu pääl läts’ joba rahvas maaha, kes surnuaida, kes puuti. Loomvarun järve otsan nakati õhvakõist tsurmma edimädse ussõ poolõ, selle et taasperi es taha tä sukugi inämb liiku. Kõik läts’ häste kooni trepi edimädse tuhvini: sis lei eläjäkene jala harku ja kõtust vallalõ, nii et bussi edimäne jago oll’ peris nilbõ.

Ega midägi, mis juhtu, tuu juhtu. Eidekene avit’ iist ja Madis takast, nii sai õhvakõnõ iks maaha ja kokkoostu poolõ minemä.

Madisõl oll’ tego, kuis buss ruttu puhtas saia, selle et õdaguspoolõ oll’ viil vaia sõita liini pääle, et rahvast liinast kodo viiä. Tä sõitsõ sis kohegi Juba küllä mõtsa vaihõlõ kraavi viirde ja mõsksõ bussi mitu tunni.

Bussi saanu puhtas, a hais jäänü peris kipõ.

Õdaguspoolõ, ku tä rahvast liinast kodo vei, tõmmas mõni külh nõna vingu, et mis hais, mis hais. Madis ütelnü: «Maainemise hais piät iks bussin olõma, ku maamehe ja -naasõ sõidun.»

Tuupääle oll’ õnnõ naaru pitsitet ja muheld, olõ es kiäki pahanu. Külh nä olli kah elon nännü ütte ja tõist.

Johansoni Madis


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit