Mu vanaesä kitt’, et tä käve nelläaastadsõna kar’an. Ma jõudsõ vanaesäle perrä 30aastadsõlt, olli Laeva laudan kar’ussõs. Edesi sai kar’akus. Vanaesä jätt’ tollõ vahelõ, opsõ kõrraligu ammõdi ja sai nahaparkjas. Oll’ väärt miis surmani. Tuust aost pääle om mullõ võlsitu, et tii tüüd, sõs tulõ armastus, vai ku ei tulõ, sõs saat rikkas. Tei sõs tüüd, armastus tull’ ja läts’, rahha, et rikkas saia, es olõ koskil. Ja sõs lõpõti õigõl aol tüütegemise är.

Elo om edesi lännü ja vahtsõmba teooria kõnõlasõ nii, nigu ma olõ mõtõlnugi: tüüga rikkas ei saa. Tüü tapp viimätsegi armastusõ, mis inemise seen om. Rikkas saat õnnõ varastamisõga. Varga elo om jäl tõistpiten rassõ, selle et varastaminõ tapp ka armastusõ. A mis sa tuu unigu rahaga tiit, ku sul armastust süämen ei olõ?

Tüü om minevik. Robodi tulõva pääle ja suurt ossa inemise tüüd ei olõ inämb vaia. Kiä ei suta ümbre oppi, tuu tähendäs inämbüs, jääse väiku kodanigupalga pääle. Saat uma leeväpätsi ja kilukonservi kätte – maaha ei lõpõ, väega kaloririkkalt kah ei elä. Väega hää elo muudu ei paistu.

Näide jaos om välläpäsemine virtuaalreaalsus. Istva 24/7, kiivri ja prilli pään, juhtmidõ otsan ja eläse ilosat vällämõtõldut ello. Sääne miis, peris elon jämme paksõ prilliklaasõ ja plesspääga näss, või virtuaalreaalsusõn planeedi päält planeedi pääle linnada, maailma ilosamba naasõga õdagust süvvä, erälinnukiga puhkama sõita. Sääne miis, kedä elon ütski tütarlats ei kae, või hindäle haarõmi soeta ja lossiedidse saisoplatsi Ferrarisid täüs panda. Kimmäle om sääne virtuaalnõ reaalsus kõrdi mõnusamb ku lihtsä inemise peris elo, kon rahha ei olõ, tulõvikku ei olõ ja kimmäs, et ei tulõ kah.

Sääne inemine ei anna hindäst kül midägi vällä, a ei kuluta kah midägi ja om ütiskunnalõ odavamb üllen pitä. Sääne ei saa latsi kah, mis om luudusligu valigu osan mõistlik. Mõnõ aastaga läävä lihassõ nõrgas, põhimõttõlidsõlt jääski õnnõ tüükõrran aju perrä. Robodi huuldasõ, voolikit piten juusk kihä sisse nii puhas süük, et sittu ei olõki vaia, perse või ülepää egäs juhus kinni ummõlda. Väega «Matrixi» filmi muudu, a mille mitte?!

Ma nakka parhilla firma aastaaroannõt tegemä, peenükeist rahha kokko klapma. Virtuaalreaalsusõn võtas õkva mõnõ kõrraligumba firma, kost midägi hindäle kah jääs. Paari-kolmõ nafta puurmisõ mulguga näütüses.

Kas parõmb om parhillanõ, ilma juhtmilda reaalsus, kon nii ku pensionilõ saat, võit suu kinni ummõlda, selle et sinnä joht midägi panda ei olõ?

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
väiku ettevõtja

 

 

Jaga seod artiklit