Mu latsõpõlvõ aigu oll’ Võron ütsainus kinu, vana hää Avangard. Vahtsõl Eesti aol omma sääl poodi olnu ja kurikuulsa üüklubi. A tuul ammudsõl aol oll’ saali iin nuka takan ka väiku puhvetikõnõ, kost sai limmunaati ni kommi-präänikit osta. Tuud kraami pruugiti rohkõmb inne filmi kaemist. Täämbädse päävä nuhtluisi popkorni ja nätsu sis viil es tunnõta. Olli sihvka vai seemuska, noidõ kuuri oll’ külh pääle kinuseanssi pinke vahel kuhjan. Päävälillisiimnide ragistaminõ ai süäme täüs? No ei mäletä ma määnestki raginat. Paistus nii, et vana halv lätt meelest är. Hää omgi.

Nuurusõn olli ma kõva kinun käüjä, nüüd lää kinnu harva. Filmi «Seltsimees laps» käve päävätsel näütämisel Kandlõ kinun kaeman, väega miildü. Rõugõ koolilatsil oll’ ütine kinunkäük. Ku film läbi sai ja rahvas vällä naas’ minemä, ütel’ mullõ üts tutva naistõrahvas kaejidõ hulgast: «Naid latsi tulõ kittä, et nä kinun nii vaiksõ ja viisaka olli.» Seod oll’ hää kullõlda. Ei olõ mi nuurus viil tävvega hukka lännü.

Valpri Liina

Jaga seod artiklit