Olõmi jõudnu säändsele aigu, kon edukus

tähendäs hulka inämbät ku raharikkus

Paari nädäli iist lõpõti gümnaasiumi. Üte säändse, midä kutsutas eliitkoolis, kuigi esi kutsnu ma seod innembi vanõmbidõ mant pagõmisõ koolis.

Lätsi sinnä kimmä tiidmisega, et taha saia tulõvigun tohtris: õks hää palgaga tüükotus ja ku tan palgast veitüs jääs, sis Soomõn saa hulga inämb.

Kolm aastakka ildampa paistus seo mõtõ väega ull’ ollõv. Mille tetä midägi, miä tuu ei helget silmi? Ummõtõ tunnõ kerget, a siski olõmanolõvat pressi ligembide puult, et säändsest koolist tulnuna võinu iks tulõvigun hall’a ossa pääle saia.

Ma saa näide murrõst arvo, a arva, et olõmi jõudnu säändsele aigu, kon edukus tähendäs hulka inämbät ku raharikkus.

Muutunu aig

Klassijuhataja tekk’ keväjä perräküsümise, midä mi klassi rahvas pääle gümnaasiummi edesi tege. Esi vastussit oll’ pia sama pall’o ku vastajit.

Om rõõm nätä, et samaiälidse rehkendäse tulõviguplaanõ tegemise man ka ummi mõistmiisi ja suuvõ, mitte õnnõ palganummõrd.

Arvada om põhjus tuu, et elojärg om niipall’o parõmbas lännü. Õks kuulõ siist ja säält juttõ, kuis inemiisil ütsäkümnendide alostusõn pääle söögi muu jaos rahha es jakku.

Om tävveste arvo saia, et tuul aol elänü inemiisi jaos om rikkus suur näütäjä, mink perrä ütiskunnan uma kotus kätte saia.

Äkki omgi mu viga seo, et olõ sündünü ütsäkümnendide lõpun ja nännü õnnõ säänest aigu, kon inemine eläs statistiga perrä vaesusõ piiri pääl, a täl om iks kolm massinat moro pääl, kats kortinat ja maamaja.

A usu, et ku meil omma joba säändse võimalusõ, sis olõs patt näid tarvitamalda jättä. Maslow’ pürämiidi alomadsõ astmõ omma täüdedü, no saa hindä perrä kaia, oppi tuud, mink poolõ süä kisk ja miä silmä helkämä pand.

Ja seod saa tetä tävveste rahuligu süämega, selle et om nätä, et ka hariligu palgaga saa väega häste är eletüs.

Mutsu om vajja egäl puul

Olõ perämädsel aol tähele pandnu, et mitmõl puul om tervet mõistust puudu. Seo man om peris hirmsa kaia statistikat, kuis inneskidsil aastil pia kolmas jago mu kooli lõpõtajit meditsiini ja tõõnõ pia sama hulk õigustiidüst omma opma lännü.

Seo ei olõ õigõ, ku nii pall’o helge pää nii vähätsihe elovaldkundõhe kokko korjusõ. Toda inämb, et mitte kuigi ei saa olla tõtõ, et kõik nuu inemise omma periselt ja hää tahtmisõga valitut erialla opnu.

Samal aol rüük ütiskund abi perrä, võrksit nuuri om vajja nii riigijuhtmisõn, haridussüstemin, ettevõttin ku mujjal.

Ku mõistus olõs jagonõnu elovaldkundõ vaihõl ütelidsembalõ, jäänü mõtsa pistü ja rumala sõna hambidõ taadõ.

Õnnõligu inemise jääse kodo

Eestin om suur hädä tuu, et noorõ rändäse riigist vällä. Üts põhjus om kimmäle tuu, et ülikoolin opit ammõt tuu külh rahha sisse, a inemine ei tii seod tüüd himoga. Sis ei olõki vaiht, kas or’ada koton vai vällämaal, ja et mujjal omma palganumbrõ suurõmba, sis mindäski är.

A ku inemiisi köütnü uma kodo ja tüüga tetätahtminõ ja missioonitunnõ, sis es üteldü kodomaalõ nii kergehe «adjöö!».

Ku tahami, et noorõ jäänü siiä, sis piämigi näid julgustama opma õkva tuud alla, kon nä kõgõ parõmba omma. Om jo säändsit elovaldkundõ, kon suurõmbalt jaolt õnnõ Eestin toimõnda saa, näütüses kultuur vai poliitiga.

Mu sõnnom om väega lihtsä: nuur, parhilla om perämäne aig otsusta, är mõtõlgu ülearvo raha pääle, a kullõ süäme hellü.

Ja murõhtagu-i pall’o tulõvigu peräst, esiki ku välästpuult üteldäs, et su valit alaga olõ-i midägi tetä. Selle et ütskõik, midä sa ka ei tii, ku tiit seod himo ja süämega ja õkva tuud, kon sa kõgõ parõmb olõt, sis su jaos om kõgõ kotus olõman.


Rahmani Hebo (19),
õkva gümnaasiumi lõpõtanu,
tulõvanõ kirändüse tudeng

Jaga seod artiklit