Seo keväjä Eesti tiatri- ja muusigaakadeemiä lavakunstikooli lõpõtanu Truuba Markus (24) toimõndas parhilla uman kodopaigan Vanan-Roosan, kõrraldas sääl elektroonilidsõ muusiga festivali Kõu ja unistas tuust, et tulõvigun võinu Võrol olla uma tiatri.

Huvi tiatri vasta sai Markusõl algusõ põhikooli aol, ku tedä tiatritsõõri mängmä kutsuti. «Käve põhikoolin Varstun, sääl Laube Ene tekse ütte võrukeelist näütemängu. Minnu võeti sinnä mängmä. Tuu rolli iist saie ma õkva ka avvuhinna ja tuust aost pääle tiidse, et must saa näütlejä,» tulõtas Markus uma näütlejätii alostust miilde.

«Edesi kävemi Mändmetsa Lea juhendamisõl näütetsõõriga koolitiatridõ festivalõl ja niimuudu tuu huvi tiatritegemise vasta mugu kasvi. Ku ma Parksepän keskkoolin olli, sis sai teedä, et Tagamõtsa Tarmo tege Võrol Draamastuudiot, sai ka sääl käütüs.»

Lavakuul olõ-s miilakminõ

Edesi vei tii Markusõ lavakunstikuuli. Tä tunnistas, et koolielo ja pääliinaga harinõminõ oll’ alostusõn peris rassõ. Kõgõst tuust vidi tedä läbi suur tahtminõ.

«Pidi lavakoolin kõgõpäält är opma, kuis opminõ ülepää käü, kuimuudu hinnäst üte as’a jaos kokko võetas. Ma es olõ innemb pall’u lugõma kah harinu, elu muutu iks väega kõvva. A ma tahtsõ väega näütlejäs saia, olli kõgõs valmis, et koolin püssü. Ja siiämaani paistus, et om õigõ asi. Kahtlusõ loomuligult käävä as’a mano, a nüüd, ku olõ saanu tan viil suvõl puhada kah, sis om sääne tunnõ seen, et tahas’ joba jälki midägi tiatriga köüdetüt tetä.»

A midä sääl lavakoolin täpsembäle tetäs? «No iks rassõt tüüd. Opitas esihinnäst tundma, mõtõstama valla tuud, miä sünnüs ilman, mi ümbre ja mi seen. Ku tuust kuigimuudu arvu saat, sis opit tundma piire ja võimaluisi hindä ümbre.»

Uma Lehe jutõst sai pistüjalakomöödiä

Noorõ näütleja ülesastmisõ omma jäänü viil päämidselt koolisainu vaihõlõ. Pääle tuu om tä tennü rolli teleseriaalin «Kuum jälg» ja tedä saa nätä ka tulõva aastaga vällä tulõvan filmin Pääsukese Johannõsõ elost.

«Ma, jah, õkva lõpõti, olõ-i vällänpuul kuuli pall’u tetä jõudnu. A opmisõ aol sai nii mõndagi tettüs. Näütüses anti meile sääne ülesannõ, et tull’ üte välläandõ terve aastaga kõik numbri läbi lukõ, säält üts artikli valli ja tuud esitä. Ma loi sis Umma Lehte, midä ma varõmb olõ es väega pall’u tennü. Sai seost väega hää kogõmusõ, kõgõ inämb miildü mullõ Ruitlasõ jutu. Noide perrä sai üts pistüjalakomöödiä kokku pantu,» seletäs Markus.

Tuu pistüjalakomöödiä kandsõ tä koolin ette ja esi arvas, et tull’ vällä külh. Kes tuud uma silmäga nätä taht, saa Markusõ ülesastmist kaia 10. põimukuul Kaika suvõülikoolin Kaikal.

Elektroonilidsõ muusiga festivali kõrraldaja

Joba viiendät aastagat om Võromaal Kikkaojal elektroonilidsõ muusiga festival Kõu. Markus om üts tuu ettevõtmisõ iistvidäjist. «Egä suvi om meil tan festival. Tuul aol pühendägi hinnäst õnnõ seo luumisõlõ. Mullõ väega miildüs, seo om nigu puhkus ja tüü kõrraga, midä saa üten külärahva ja sõpruga tetä.»

Kõu sai algusõ hääst mõttõst ja pasvast paigast. «Sõbra Küti Lauriga tull’ mõtõ, et võinu säänest festivali pidämä nakata. Sis turgaht’ päähä, et mul om maal täpsehe hää kotus tuu jaos olõman. Olli inne esi elektroonilidsõ muusiga pitõl käünü ja sääne muusiga oll’ nakanu hindäle kah miildümä. Hainakuu edimädsel nädälivaihtusõl om tuu ettevõtminõ egä aasta olnu, seokõrd siis 6.–8. hainakuul. Seo aasta käve nii 500 inemist. Uma kandi rahvast kahjus väega ei käü, tulõva iks üle Eesti kokko nuu, kinkalõ sääne muusiga miildüs.»

Festivali plats om täüs egäsugutsit andsakit vidinit. Satipannõst om kokko pant ufotaldrik, palkõst tettü nal’akas kupli, põllu veeren sais tävveste ütsindä üts uss. Pallõ Markusõl noist lähembält kõnõlda. «Puust kupliga om sääne lugu, et külä pääl üts sõbõr tahtsõ tetä Da Vinci silda. Tuu om sääne sild, mink kokkupandmisõs üttegi nakla egä kruvvi ei pruugita. Kiäki sis uursõ lähembäst ja sai teedä, et palkõst olõs võimalik sammamuudu kupli ehitä. Teksemigi sis seo niimuudu, et kinni midägi es lüü, a ku tä valmis oll’ saanu, sis leimi iks nagla ja kruvi kah sisse, et kiäki taad ümbre tougada es saanu. Uss om noidõ jaos, kes põllu pääle tahtva minnä. Tuu ufotaldrigu ehit’ külämiis, säält tull’ festivali aigu tossu kah vällä ja LED-tulõ palliva seen. Kuna meil om sääne põlvõ otsan tettü festival, sis teemi kõkkõ ummi jõudõga. Ettevõtminõ viil kasus ja egä aasta proovimi iks vahtsit põnõvit asju festivaliplatsi pääle vällä mõtõlda.»

Unistus umast tiatrist

A tiatri om iks Markusõ kõgõ suurõmb huvi. Põra om tä vabakutsõlinõ näütleja ja tulõvikun taht kimmähe Võrolõ uma tiatri tetä. «Pääle lavakooli lõpõtamist jäi jah vabakutsõlisõs, a ma ei pelgä. Kursusõga nakkami nüüd Tartun tegemä tükkü nimega «Kraepelin». Kraepelin oll’ üts parhillatsõ ao psühhiaatria rajaja ja opas’ Tartu ülikoolin, tekse sinnä mano eksperimentaalpsühhiaatria labori,» kõnõlõs Truuba Markus.

«A mu suur unistus olõs Võrol tiatrit tegemä nakata. Lavakoolin iks võrokõisi om, Seimi Agur lõpõt’, nüüd sai Käosõ Kaarli sisse. Tassakõistõ teküs noid inemiisi, kellega kuun võinu tetä. Või-olla viie vai kümne aasta peräst saami siiä uma tiatri,» unistas tä.

«Ku ma esi tan maal elä ja olõ, sis tüüd om nii pall’u, et mõtlõ, kas inemiisil iks om aigu tuu kõrvalt viil tiatrin kävvü. A ma looda, et om. Tulõ pruuvi, miä rahvalõ inämb miildüs, miä siiä kanti kõgõ parõmbalõ passis. Muiduki tahas inne mõnõ aasta vanõmbidõ kolleege käest kah kogemust saia, kaia, kuis tuu tiatrielu käü. Viil tahas oppi.»

Rahmani Hebo


Nuur näütlejä Truuba Markus Kikkaojal mäe otsan, kon peetäs muusigapito Kõu. Rahmani Hebo pilt

Jaga seod artiklit