Eesti inemiisil om pall’u maa- ja luuduslähküidsi priinimmi. Kuis inemine uma nime om saanu, om umaette küsümüs.

1930. aastil oll’ suur priinimmi eestistämine. Kes tahtsõ, võtsõ võõraperädse, säksa vai mõnõ muu nime asõmõlõ eesti nime.

Mu esäpuulsõ vanavanõmba olli sündünü 19. saandil. Vanaesä Lissmanni Kusta Kasaritsast võtt’ naasõs säältsamast lähküst Mägi Annõ. Perre sündü ütessa last: kuus poiga ja kolm tütärd.

Eestistämise aigu võti poigõst kolm priinimmis Laanekivi. Nuu olli Eduard, Rudolf ja Edgar. Rudolf – timä oll’gi mu esä – ja Edgar muudi ka ristinimme, näist sai Ruttar ja Enn. A esä kutsõ elo lõpuni noorõmbat velekest Edgaris.

Veli Richard jätt’ priinime Lissmann alalõ. Mõni aasta ildamba, sõa aigu Sinimäkin, jäi tä kaoma. Om teedä, et Laanekivi priinimme om ka muialpuul võetu, a sugulasõ nuu inemise joht ei olõ.

1950.–1960. aastil käve Suu koolin Ruttari tütre Liina ja Ilme ni Ennu latsõ Mare, Aare ja Rein. Lellelatsist vanõmb, Eduardi tütär Õie elli kodutalun Kasaritsan Kolepil. Timä opsõ koolioppajas ja oll’ ammõtin kodukülä koolin.

Vanadus, haigusõ ja õnnõtusõ ni tütrigõ meheleminek omma Laanekivi-nimeliidsi inemiisi ritu kõvva kahandanu. Võrumaal om näid kats: Kolepi külän Õie ja Võru liinan Ennu poja Reinu tütär Liia.

Lissmanni Kusta ni kats timä tsill’ukõist pojakõist olli koolnu ammu inne eestistämise algust. Kusta tõnõpuul Ann es muuda kah priinimme. Niisama kõgõ noorõmb lats, tütär Reene, kes oll’ sis viil koolitütrik. Kats vanõmbat tütärd olli tuuaig mehenaasõ.

Teno Reenele püsüs Lissmanni nimi täämbädseni alalõ, selle et inne meheleminekit sünnüt’ tä poja, kes om uma imä perrä Lissmann. Uma tõsõpoolõ Niinaga eläs Lissmanni Mart vanavanõmbidõ Kööri talun Kasaritsan. Õnnõ nimme es saa edesi anda: perre sündü tütre.

Mu imäpuulsõ vanavanõmba, niisama 19. aastasaa inemise, olli Lindegröni. Tuu om roodsi nimi. Üts sugulanõ om suguvõssa uurnu ja teedä saanu, et väega ammu, ku Eesti käve Roodsi ala, tulnu Rootsist kolm Lindegröni nimega velle siiä. Kats jäänü Läänemaalõ, üts jõudsõ Lõuna-Eestihte. Tollõst perämidsest naas’ki hargnõma imäpuulnõ haru.

Vanaesä Jaani ja vanaimä Johanna perren oll’ neli tütärd. Eestistämise aos olli keskmädse tütre joba mehenaasõ. Mu imä Anni võtt’ Lindegröni asõmõlõ Lindsalu. Timä omgi tuu ainumanõ Võru liinan, kes 1937. aastal Lindsalus sai.

A Lindsalu priinimi es miildü sukugi sõsarist kõgõ noorõmbalõ Miraldalõ. Imä jutu perrä oll’ Miralda kodu kirutanu ja kaivanu, et om silmä pääst iknu, selle et salusit ja palusit omma kõik kotussõ täüs! Miraldast ja timä vanõmbist Lindegröni Jaanist ja Johannast sai Lindma.

Tädi Miralda opsõ Pollin aianduskoolin ni hää opjana sai võimalusõ tüüd tetä president Pätsi suvõresidentsin Oru lossin. Sõa lõpun, ku alas’ suur pagõminõ, läts’ tä läbi Säksamaa Inglüsmaalõ. Sääl läts’ tä mehele ja sai vahtsõs priinimes Watt.

Imäkene Anni tiinse nimevahetusõ aigu Võru liinan rikkidõ ärimiihi perrin. Esä Laanekivi Ruudiga, tuu tähendäs Ruttariga, sai tä tutvas, ku suvit’ perre latsiga Kasaritsan. Alas’ sõda. Ma sündü edimädsel sõasügüsel. Imä ja esa pulman olli ma viiekuunõ lats’kõnõ, kes pulmalavvan lutist piimä jõi.

Umast ilusast priinimest sai ma vallalõ 1968. aastal, ku lätsi mehele. Mõni aasta inne olli Pühäjärve sanatooriumin tutvas saanu tulõvadsõ mehe Valpri Einoga. Eino perän tunnist’, et oll’ minnu edimält priinime perrä setos pidänü. Et sääne tsipa luulõlinõ katõst sõnast nimi.

Valper om kimmäle Läänemaa nimi. Tan Võrumaal es mõistõta sedä vällä üldä. Üteldi iks: Valter.

Mõni aasta tagasi käve ma kellässepä man. Tuu lassõ mul nimme paar kõrda üteldä, pääle tuud küsse dokumenti. Ku kviitungit kirot’, kai iks mu ID-kaarti, sis jäl minno. Perän ma loi üle. Suurõ kirätüü tullõm saisõ paprõ pääl: Valtberg. Tühjä kah, ma es nakka mässämä!


Valpri Liina,
võrukõnõ

Jaga seod artiklit