Telekan kõnõldi, et taanlasõ omma maailma kõgõ õnnõlikumb rahvas, selle et näil om sääne asi nigu hygge. Tuu tähendäs rahulikumbat elo pääle kaemist, rattaga tüül käümist, murõhtamalda koogisüümist, kõrd nädälin sõpruga kokkosaamist. A mis või-olla kõgõ tähtsämb – ütstõsõ uskmist.

Meil iks üteldäs, et är olku naiivne, är luutku kellegi pääle, kõik tahtva sinno pettä. Kurb om, et normaalnõ om ekäütte kahtlusta. Niimuudu ei saaki jo õnnõlik olla.

A ma iks looda, et tuu asi nakkas tassakõistõ muutuma. Näi Lõõdla järve veeren rahulikku rohilist silti «Erävaldus – liikmine lubatu» ja õkva tull’ naaratus suu pääle. Nii veidü oll’gi vaia, et joba õnnõligumb olla. Lihtsähe ütte kirja, mis ritu vaihõlt ütel’: «Ma olõ su pääle kimmäs.»


Rahmani Hebo,
Uma Lehe suvõtoimõndaja

Jaga seod artiklit