Seo lugu juhtu umbõs minevä aastasaa kuvvõkümnendil aastil, ku viil närdsoseto vai kausiseto, kuis kiäki kutsõ, ilma piteh hobõsõga rännäs’. Tä kor’as’ närtsõ ja noidõ iist andsõ vasta saviliudõ vai pottõ. Arvada vei sõs närdso Räpinä paprõvabrikohe.

Külli pääle oll’ säädüse puult sõna saadõt, et õga inemine piät laskma üte üü kausisetol hindä puul maada.

Üts õdak jäigi närdsoseto mi poolõ üüd. Õdaku tegi imä tälle leso pääle asõmõ, selle et tä kaivas’ külmä. Üümaja iist kinkse seto ilosa livva tenotähes.

A üüse pandsõva suli tähele, et kausiseto hopõn sais mi moro pääl, ja tulliva vargilõ. Nä võti kõik parõmba kausi ja poti ärki.

Hummoku paksõ imä viil setolõ süvvä ja sõs läts’ viimäne hobõsõ mano, et voori pääle sõita. Äkki pand’ tähele, et närdsokuurmat om tohratu. Seto nakas’ serkämä liudõ – es olõki, õnnõ mõni pott. Vennikene virot’ kõik räbälä vankrist maha, esi sülgeli ja vandsõ kuradit. Suurõ vihaga karas’ seto vankrihe ja andsõ valgõlõ piitsa. Närdso jäivä mi moro pääle videlemä.

Külä pini ummi kutsikidõga tulli esi appi. Näil oll’ suur lõbu pulstõ puusti, noid tuustada ja kakku. Sääl viil purõlda parõmba räbälä peräst. Osa kaltsõ vinsi kutsigõ külä pääle lakja. Inemiisi ussaia mustõndi õnnõ räbälist, nigu olõsi kuurma santõ maaha kopsatu. Nii mõnõgi muti käest, kiä es tiiä seto puustmist, saimi tuuperäst hörsädä.

A kausivarga kõsisti peenikeist naaru ja mekse kangõmbat kraami. Nimä jõudsõ inne setot livva maaha müvvä.

Liira Singa

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit