Vahepääl tulõ pääle tunnõ, et kaet täämbädse ao Eesti ello, a näet periselo asõmõl nal’apilti, karikatuuri. Perämäne kõrd juhtu tuu mukka mõnõ päävä iist, ku näi vahtsõt ministrit, kiä paprõ päält ettekirotõdut kõnõt maaha lukõ es mõista. Viirse nigu tõõsõ klassi lats ekä ütsikut sõnna kokko.

Tuu tõi miilde üte vana, Gori joonistõdu nal’apildi. Sääl oll’ umbõs nii, et üts külämiis tull’ hinnäst ministris pakma. Ku tä käest küsüti, kas tä om ull’, hiitü külämiis edimält är: kas piät olõma vai? Veidükese hinnäst kogunu, lubasi tä saata uma vele, tuu om külh ull’.

Uma Leht käü iks aoga üten. Ku elo nal’apildis muutus, nakkami mi kah perämädse küle pääl nal’apilti avaldama. Üteldäs jo, et täämbädse ao inemine inämb kirotõdut teksti väega lukõ ei taha, kaes parõmba meelega pilti. Tsipa hallõ tuu om, a miä tetä, proovimi sis muudsa olla ja aoga ütte sammu astu.

A peris nii kah ei saa, et hädäldät ja tunnõt hallõt miilt. Õks tulõ löüdä midägi hääd, positiivsõt kah. Tuuperäst lõpõtusõs üts hää suuv: hääd vanõmb nr 1 päivä!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit