«Nuhutami tsipakõsõ paigavaimu,» juhatas Allasõ Tiia sisse võro keele ja kultuuri oppajidõ matka Luhamõtsa ja Roosiku kanti, kirämiis Jaigi Juhani noorõpõlvõratu pääle. Om rehekuu edimäne puulpäiv ja katskümmend oppajat ja muud huvilist omma, seerigu jalan, Luhamõtsa küllä jõudnu.

«Kel kaarnakivi üten, tuu telgu hääd ilma, et mi vihma kätte es jäänü,» and Allasõ Tiia käsu kätte. Kiäki ei ütle midägi. Om jo selge, et ku sul om kaarnakivi, sis tasus olla vakka, et tuust kuulsus ülearvo lakja es lännü.

Luhamõtsa külän uut matkaliisi iin nuur miis Otsingu Henri. Tä om seo keväjä uma tõõsõpoolõga Luhamõtsa küllä kolinu ja märgotas no, kuis taa kant võinu rohkõmb ello sisse võtta. Henri om opnu filosoofiat ja om päält siiäkanti kolimist uurnu Jaigi kirotõduid raamatit. Henri arvas, et Jaigi kirotõdu tondikõsõ omma küländ põnõva, et inemise mujjaltki seod kanti kaema tulnu. Täämbä käümi läbi üte osa Jaigi Juhani koolitiid, läämi läbi mõtsa ja kaemi, kas mõni säni vai naksikõnõ kah mõtsan hinnäst näütäs.

Mõtsa minek

Kõvvõr nuur petäi kuulutas ette, et iin om kõvvõr ja keerolinõ mõtsatii. Rahmani Jani pilt

Mõtsa sisse minek lätt ütest taluhoovist läbi. Näemi kannu ja aiamaad, kapsta omma viil võtmada. Ja sis tulõ mõts. Üts nuur petäi kasus mõtsa väretin, häste kõvvõr. Kas tii tulõ kah käänüline?

A tii läbi mõtsa om küländ sirgõ. Vihma om sadanu, traktori sissõsõidõdu jäle omma mõnõ paiga pääl vett täüs. Seerigu avitasõ noist kuiva jalaga müüdä saia.

Henri imä Otsingu Marit vidä Eestin Gaia kuuli. Tuu om säänestmuudu latsi oppaminõ, kon kõnõldas inämb luudusõst ja perimüsest. Marit om kah matkaliisiga üten tulnu ja seletäs no, et mi võinu naada juttu kõnõlõma. Niimuudu, et üts alostas ja tõõnõ kõnõlõs edesi. Latsilõ sääne asi väega miildüvät, esieränis luudusõn kõnõldu jutu. Proovimi, a jutt ei taha tulla.

Tii om iks viil sirgõ, tii veeren mõnõ seene. Puraskit ei näe. Naksikõisi, sänni vai mõnt pudõlitonti kah ei trehvä.

Ei saa üle Mustajõõ

A mul om tsipa hirm pääl. Kuigimuudu olõ arvo saanu, et mi piät minemä Mustastjõõst üle. A kuis om sis tuu Mustajõõ hiinlasõga?

Mustajõõ hiinlanõ om kah üts Jaigi tegeläne. Tuu om Vabahussõa aigu Mustajõkkõ uppunu hiinlanõ, kiä no hinnäst näütämän käü. Ja mitte niisamatõ hiidütämän, timä tege peris kurja. Ku läät üle kitsa sillakõsõ vai puu, sis või ta pää jõõst vällä aia ja uma hamba sullõ siirde lüvvä.

Om nätä, et kedägi tõist tuu hiinlanõ ei hiidütä. Arvada nä tiiäki ei, et sääne tegeläne iin uuta või. Mis ma piäs tegemä? Tõisi hoiatama? Äkki läävä tuust närvi ja ku sääne kamp närvin om, sis kiä tiid, kuimuudu sääne asi lõppõda või. Proovi hinnäst tõisist iinpuul hoita, et ku hädä nakkas kätte tulõma, saanu viil midägi tetä.

Musta jõkõ ei tulõ. Mõts saa otsa ja tulõ nurm, kost vili är om võet. Inne tuud om kõrras määnegi väiku essütäjä suurõ jao rahvast tõistõ tsihti veenü, a tuu om olnu nuur, arvada essütäjä poig (Kutsik? Vasik? Kuimuudu essütäjä latsi kutsutas?). No olõmi õigõt tsihti võtman, ku saami arvo, et osa matkaliisi om siski puudu.

Telefoni võetas karmanist ja naatas puuduolõjit takan otsma. Omma olõman, jäänü üte kikkaseeneplatsikõsõ mano perämäidsi kõllatsit suutäüsi üles võtma.

Võrokeeline tahvli inneskidse Lepistü koolimaja saina pääl Roosikul and teedä, et Jaik om tan majan koolitarkust saanu. Rahmani Jani pilt

Edesi lätt tii üle nurmõ ja joba paistus mõni külämaja. No ei olõ kül päsemist, Mustjõgi om iin, jõvva mõtõlda. A jõkõ ei tulõ. Ütekõrraga olõmi asfalttii pääl välän ja ma olõ umast essütüsest arvu saanu. Olõmi kõndnu kõik aig niimuudu, et Mustjõgi jääs kurrakätt.

Jalutami tsipa ja joba paistuski verevide telliskivisainuga maja.

Sokolaadivabrik koolin

Lepistü koolimajan käve koolioppus kooni 2008. aastani. Sis jäi maja tühäs, a täämbä omma aho jälleki lämmäs kütetü. No tetäs tan sokolaati ja peetäs väikut kohvikut. Viie latsõga Alevi pere om majalõ elo sisse puhknu.

Matkalidsõ saava kohvitarõn jalgu puhada ja umist Jaigi-kogõmuisist kõnõlda. Paistus, et inemiisil om, minkast kõnõlda, jutt taha ei sukugi otsa saia. A kõgõst taast jutust jääs sõgla pääle, et Jaigi kirotõdu tondi ja tondikõsõ omma väärt, et näid kuigi inämb vällä näüdädä. Kasvai tuusama raa pääl, mille mi õkva läbi käünü olõmi.

Käük Jaigi rata pite nakkas läbi saama. Paigavaimu om kõvastõ tunda saadu. Ja vihma muidugi es sata. Tuu ei saa tähendä muud, ku kinkalgi iks oll’ kaarnakivi üten ja tä silest’ tuud ja suuvsõ, et vihma es tulnu. A kinkal tuu kivikene üten oll’, tuud es saaki seokõrd teedä.

Rahmani Jan


Matkalisõ omma mõtsast läbi saanu. Otsingu Henri, kiä paistus pildi pääl vällä nigu kalamiis, kiä umma suurt saaki näütäs, kõnõlõs hoobis Jaigi tondikõisist vai minkastki kolmandast. Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit