Loi ütest Uma Lehe jutuhannast, kuis kiräniguherrä Ruitlanõ ütskõrd kuulsan Tal’na restoraanin Du Nord käve ni es olõ kuigi nõun, et tälle krõpõ raha iist ahtakõnõ lihajupp taldregu pääle nõstõti. Päälekauba määndsegi pruuni nõrrõga är tsurgit. Kõrrapäält karas’ miilde hindä Võro reston käük. A sinnä saa aastit päält katõkümne, ku Võro liinan tüüt’ ütsainumas korgõmbat vurhvi restoraan.

Eesti kruun olle viil verinuur ni krabisi ilosahe, hinna õkva alostiva korgõlõ taivalõ nõsõmist. Tütär väümehega kävevä viil ülikoolin, a tahtsõva umma pulmapäivä märki.

Nii lätsimigi ütel ilosal õdagul neläkeisi Võro restoraani. Ma lubasi uma rahakoti ravva valla lüvvä ni õdagu kinni massa. Tiidäki, tuul aol olle rahha iks kõhnalt käen. Panni koton plaani paika: las tõõsõ telvä, midä hing taht, hindäle võta õnnõ saladi.

Restoraanin kääni as’a viil nal’as, ütli, et ma õdagu ilda praati ei süü, hoia talja figuurat. Nimä sis telsevä kalli praadi, kutsuti eskalopp: kardohka, praadit muna, kats lihajuppi ni kimmähe praadit saiaviilak. Puuti olli ildaaigu müüki tulnu nuu makrapulga, mullõ miildüvä. Telmislehe pääl oll’ kah kirän makrasalat, hind 4 kruuni. Poodin massõ terve pakk, sehen neli pulka, kah 4 kruuni. Ma olõ-s peris höönä, innegi reston käütü, ni tiidse, et tuud saladiportso anna õi kodolavva umaga võrrõlda.

Uuta tulle nigu kõrraligun reston iks peris kavva. Ku sis üts Puškini pääga ettekandja kõgõpäält mu nõna ette tuu saladi kolksaht’, oll’ väiku platõ pääl üts (loe viil kõrd: ÜTS) makrapulk. Ilosahe vilto nigu Pisa torn lahki lõigut, küküt’ ohkõsõ väiko saladivarrõ pääl. Nigu narrmisõs viil man poolik tomadinahk, tuu paistu läbi ku pruudileier. Pergamendipapõr om kah paksõmb. Tuul aol es mõistõta eski noid pruunõ jutt’õ mano vitä, õnnõ puhas vuuk ümbretsõõri.

Mu võtt’ tõtõstõ tummas, kõttki nakas’ korisõma. Ja tõõsõ… Mis ti arvati, et näil must hallõ nakas’? Kost! Hirnsõva ku hobõsõ. Perän tull’ vällä, et nä naariva mu näko, tuu olnu parõmbalõ vällä mängit ku papõrdõga Vinne naarunäütlejäl. Nuijah, ütelt puult olli uhkõ, et pääosa vällä mängse, tõõsõlt puult, ega ma esi es näe, ku ripakilõ vai kõvvõr mu suu saisõ ni kas silmä õks olliva uma kotussõ pääl.

Siiämaani tõisil süämest kah’o, et sis noid selfe es tetä. Parõmb kah, mullõ tuu ei passi, ku perrätulõva põlvõ pildi päält mu moll’o näko vahissõ ni imehtäse, kuimuudu näide tark mamma mõistsõ ni ulli larhvi tetä.

Tuu õdagu «puänt» oll’ muidogi, ku tõisilõ nuu kõva praadi ette tuudi. Sis egäüts annõht’ umast portsost. Kardohkakuhi saiõ korgõ. Tütär es või munna süvvä, tuu saiõ mullõ. Lihha kogonõsi eski kats tükkü, saiajuppõst taso ei kõnõlda. Ilma massulda päälegi. Figuura hoitminõ läts’ tiidäki aia taadõ, liinatantat es anna vällä eski kõtu trimmin hoitminõ. Tuu Puškini pääga ettekandja es julgu esi arvõ perrä tullaki, saat’ naistõrahva.

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit