Ma olõ üldidselt peris suurõ süämega inemine, aga viimätsel aol tüküs süä ruttu täüs minemä. Tõnõkõrd peris tühä asja pääle.
Näütüses muusikameeste pääle. Raadiost tulõ vahel saatiid, kon kuulõt tõtõstõ hääd muusikat, aga sis nakkas saatõjuht kõnõlõma ja putras umbõs kolm-neli kõrda kauõmb, kui muusika mängmises aigu lätt. Perän tulõ vast viil mõni hää lugu, aga tuju om joba rikut. Kõgõ lõppu ütles: oi-jah, aig sai läbi, inämb ei jõvva üttegi luku mängi.

Ütskõrd ma pei säändse plaani. Kutsu hindäle küllä hulga moosekante, kedä tunnõ; mõnõ viil päälekauba kah. Paar diskorit kimmäle. Naasõ käest telli paar-kolm imehääd liharuuga, tä mõist tetä kül, kui aigu annat. Tütre kutsu lauda katma. Kui seltskund om lauda istnu ja edimädse paar-kolm suutäüt söönü, sis ma nakka näile loengut pidämä. Teema om tuu, mia laua pääl. Kunas ja kuis ma tuu tsia tapi, kiä tsusas’ ja määndse väidsega kui sügäväle ja kas veri tull’ iks ilustõ vällä. Kas tsiga rüüke pikält vai jäi ruttu vakka. Võinu tetä tsill’u tagasikaetusõ – kuldsõ kuvvõkümnendä, segädse säitsmekümnendä jne. Ja albumi! Pilt ollu õks päämine pomm – kõik puha värmiline, veri verrev jne.

Kui külälise nakkasõ är minemä, sis ma pallõ alandlikult andis: es jõvva kõiki loomaliike käsitledä, aig sai otsa.
Või muiduki olla, et mõni, näütüses Johansoni Jaak, ei lääki är, tõst hindäle vahtsõ pordsu. Tähendäs: tä om mu läbi nännü ja timäga võit rahumeeli maast ja ilmast kõnõlda. Maamehe juttu, nigu võrukõnõ mulgiga. Muusika ja liha meil sis inämb jutus ei tulõ.

Kõik muu om huvitavamb.

Pulga Jaan

Jaga seod artiklit