Vana Jaan kõnõl’ 1958. aastagal säändse luu: 1945. aastaga kardokavõtmisõ aol oll’ tä kasupoig Jaan joba kolm vai neli kuud tiidmäldä kaonu. Tä uma poig Lembit pidi minemä sõaväkke, a hoitsõ kõrvalõ, oll’ nigu poolõldõ mõtsamiis.

Ütel pääväl tull’ näide tallu soomõ mustlanõ ja tahtsõ kaartõ panda. Perrerahvas oll’ tuuga nõun. Lembitulõ ütel’ mustlanõ, et ärku tä kotust vällä minku, muido tulõ pahanduisi. Ellalõ kuulut’ mustlanõ, et parhilla tä umast pujast midägi ei tiiä, a tuu eläs häste ja tulõ kodu vana-aastaõdagu vai vahtsõ aastaga edimädsen otsan kuun üte tõsõ mehe mustaverd naasõga.

Lindoran oll’ järgmädsel pääväl pido. Lembit läts’ õks: tä es piä mustlasõ ettekuulutust milleski. Pidol oll’ Tabina külä miilits Kivi. Kõo külä Evald tundsõ Lembitu är ja ütel’ miilitsäle: kae, mõtsamiis Lembit om siin. Lembit võeti õkva kinni ja viidi vallamajja ülekullõmisõlõ. Tä pässi õks terve nahaga, kuigi üleelämise olli suurõ.

Käen oll’ vana-aastaõdak. Ellal oll’ mustlasõ ettekuulutus õks väega süämen. Kell näüdäs’ joba vahtsõt aastagat, a pojast ei midägi. Kõrraga kuuld’ kopsmist ja oh imet: poig saisõgi ussõ pääl, mustaverd naanõ takan. Oh noid rõõmupisarit! Mis tuust, et tõsõ mehe naanõ.

Mustlasõ ettekuulutus läts’ täpipäält täüde.

Juhkami Tiiu

Jaga seod artiklit