Munapühi pääle märken tulõ miilde üts lugu vast 30 aasta iist. Meil koton värviti iks munnõ sibulakuuriga. Suur alumiinpott panti puupliidi pääle, sinnä sisse vesi ja hulk sibulakuuri. Ku tuu vesi oll’ kõvastõ kiimä lännü, panti hulga munnõ sisse ja keedeti är. Mõnikõrd panti muna üten sibulakuuriga ka marli sisse ja sis kiivähe vette. Niimuudu saiva kirivämbä muna, muidu olli küländ üttemuudu kõlladsõ.

A ütekõrra tull’ munapühi aigu meile küllä üts esimuudu miis. Tä oll’ vangin istnu ja päält tuud tsipa andsak, käve müüdä küllä ja oll’ egä kõrd hindäle vahtsõ ammõti vällä mõtõlnu. Seokõrd oll’ tä kunstnik ja nõudsõ valgit keedetüid munnõ. Ku muna käen, võtt’ kunstnik vällä viltpleiädsi ja joonist’ munnõ pääle pildi soest ja jänesest, õkva nigu multifilmin «Nu pagadi!». Muna olli ilosa. A ku mi mõnõ päävä peräst noid kuurma naksimi, et är süvvä, tull’ vällä, et viltpleiäts om munakoorõst läbi lännü ja muna seest kah är värvnü. Säändsit es julgu süvväki.

Sibulakuuriga värvi munnõ täämbädseni. Vildikaga ei olõ inämb pruuvnu. Nii om naidõ hullõ inemiisi üleskitetüisi mooduasjuga – ega nuu püsümä ei jää. Jääse iks vana ja ärproovitu.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit