Musta habõnaga jouluvana

Ma kuuli raadiost, et eestläse ei uskvat kedägi ega midägi. Tuu om külh tävveste võlss jutt.

Olõ-i kuulnu joht üttegi last vai suurõmbat inemist, kiä olõs viimätsil nädälil ütelnü, et jouluvanna olõ-i olõmah ja tuuperäst ei võta tä käest ka üttegi pakki. Vastapite, nigu mõni verevä paltoga miis tarrõ sisse astsõ, nii naksi kõik karmanit kobima. Õks tuuperäst, et karmanist tuu tark massin, kon salmi kiräh omma, vällä võtta. Ja salmi oll’ vaia selle, et loodõti iks vana käest kingitüst saia.

Pääle tuu valgõ habõnaga jouluvana uskva eestläse ka musta habõnaga jouluvanna. Vai om tä näärivana, selle et ilmus vällä egä aasta pääle joulõ. Ku inemiisil omma saadu joulupaki üle kaetu, är tarvitõdu vai ka minemä visatu, om ainumanõ luutus vahtsõ aasta horoskoop. Säält saa teedä, kuis aasta otsa kooni tulõvaidsi joulõni är ellä. Musta habõnaga näärivana tulõtas miilde, et elo om karm ja massa-i väega pall’o uuta. Ega ma ei ooda kah, et täämbä kiäki mu juttu lugõ, vet kõik lugõva Maalehte.

Jaga seod artiklit