Ketipini ja tõõsõ nägemäldä eläjä
Ma kuuli raadiost, et aastavaihtusõl pidi Vinnemaa puult innenägemäldä külm tulõma. Jo sõs tuu suurõ külmä iist pakõsõgi egäsugumadsõ sitka. Nigu laulusalm ütel’, et sitika ja satika ja lutiku ja täi, Vinnemaa puult tulliva ja raputiva päid.
Tiiä-i, kuis täiuga, a lutigu omma külh peräl. Edimädse omma otsaga jo pääliina jõudnu ja vanaliinah üte ministeeriümitarõ är võtnu. Tulõ iks tõisil ministriil kah kipõstõ sinnä klaasist supõrministeeriümmi är kolli. Sääl om õkva nätä, ku mõni lutik ümbre roitma nakkas. Hää iks, et lutigu nii suurõ omma, et pall’a silmäga näet. Tuu söögikraami pisiläne om siiämaani üles leüdmädä.
Pisiläisi vasta avitas arstiruuh. A ma kuuli raadiost, et rohopoodi pandas ketti tagasi. Ma es tiiäki, et puuti saat kah ketti panda. Vanastõ olli ketih pini ja lehmä. Parhilla tohe-i eläjitki inämp ketti panda. A näet, rohopuut pandas ketti. Nigu nä tüküssi hulkma minemä. Hää noh, et aptiikrit hinnäst viil lõa otsa ei panta.