Brežnevi pakikõnõ

Ma kuuli raadiost, et Breþnev om vahtsõst avvo sisse nõstõtu. Vai vähämbält tuud aigu mooduh olnu Breþnevi pakikõnõ. Kiä om nuur ja vanna aigo ei mälehtä, sõs minevä saandi säitsmekümnendide lõpuh es saa purgihernit ja viinerit poodist osta, a noid jaeti ammõdiühingüst tüü man. Noid pakkõ kutsutigi Breþnevi pakikõisis.

Tuudaigu ilmu ka pall’o valgidõ kaasi ja verevide tähtiga raamatit. Vaivalt riigijuht nä esi kirot’, a Breþnevi nimi oll’ kaasõ pääl. Egäl juhul es taha kiäki noid raamatit osta. Inemise tahtsõ osta häid juturaamatit, a näid es jakku kõigilõ. Sõs pantigi Breþnevi raamat ja mõni hää juturaamat ütte pakki kokko ja hädäga pidit mõlõmba ostma.

No om tuu aig sõs tagasi. Viimäne Uma Leht oll’ kah päähämäärmise lehega kokko köüdet. Tiiä-i, mis tuu inemise palk om, kiä säänest tüüd tege. Tuu tüü om vast väega kallis. Päähämäärmise võinu hoobis aolehe vaihõlõ tsusada. Sõs olõs vast viil kaenu, a no panni kõrraga asu sisse.

Vet mi iks kommunismi poolõ liigumi. Ütel’ jo Lenin kunagi, et tuu jaos om pääle nõvvokogo võimu vaia ka terve maa elektrifitsiiri. Valitsus lubasi kõik raudtii är elektrifitsiiri, sõs omgi uuta viil nõvvokogo võimu.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit