Seenerongi tagasi

Ma kuuli raadiost, et mineväaasta sündü Eestih ülearvo pall’o latsi. Tuu om ainumanõ põhjus, midä ministri tõiva vällä, mille riigil rahaga kitsas om. Vanõmbahüvitüst ollõv liiast pall’o massõtu. Nigu olõs halvastõ, et rohkõmp latsi mano sünnüs.

Periselt omgi halv, et inemiisi saa nii pall’o. Nä tahtva kõik rongiga sõita. A raudtii om naanu kah valitsusõ vasta sõnna võtma. Raadiost kõnõl’, et nüüd keeletäs är raudtii pääl Rattaga sõitminõ. Et ku kiäki taht Rattaga rongi tulla, sõs piät inne lupa küsümä. A ma mälehtä külh nõukaaigu, ku puulpäävä sõidiva Tartost maalõ seenerongi. Suuri korvõga liina-vinläse mahu es hariligu rongi pääle är. Parhilla võissi kah säändse erärongi sõita, kohe õnnõ Rattaga lastas. Raudteid joba ehitedäs pikembäs, vast saa kunagi rattarongõ kah mano.

Vai ku vahtsidõ rongõ jaos rahha jakku-i, sõs võinu peräkäro egäle rongilõ külge panda. Rattidõ jaos. Näeti, kuis Tal’nah tetti uulitsalõ esiki verevä joonõ maaha, et Rattaga saassi sõita. Mis tuu sõs olõssi mõnõ peräkäro soeta. Kaegõ, kuis vabahussõa rongõ kokko panti. Kõik oll’ võimalik ja kiäki es nurisõ. A valitsus esi piässi egäs juhus raudtiist kavvõmbahe hoitma. Vanastõ oll’ jo tiidä, et mõistus lõpõs sääl, koh algas raudtii.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit