Ja päsemigi är
Ma kuuli raadiost, et kelläle ei mõo käändmine häste. Esieränis sügüse, ku piät tseieri tagasi krutma. Inemiisil om kergemb är harinõda, nä olõ-i jo massina.
Tuu om muidoki õigõ, et tseieride edesi-tagasi käändlemine är lõpõtõdas. Elo om edesi lännü, tuu, mis minevä saandi jaos oll’ mõistlik mõtõ, om mi saandil tävveste mõttõlda. Õnnõs omma kõik tuust arvu saanu ja tugõsõ kelläao paikajätmist.
A eestläsele miildüs vaiõlda ja nüüd om vaidlus tuu üle, määne aig jättä. Imelik, et kiäki olõ-i tuud vällä ütelnü, et suvõaigu om meil aastast pia katõssa kuud, a talvõaigu õnnõ üle nelä kuu. Mi olõmi jo harinu valgõl aol suvõaoga elämä ja ei kujuda ettegi, et septembrih olõs õdaku jo pümme. Suurõmba ao umast elost elämi parhillaki suvõaoh. Tuu om iks mõistlik, et kell suvõao pääle paika jääs. Kelläaig olõ-i jo süüdü, ku inemise õdaku õigõ ao pääle magama ei lää ja poolõ üüni määndsitki ekraanõ vahtva. Ku üüse katõssa tunni makat, sõs om ütskõik, mis kell tuu tüü- vai koolipäiv nakkas. Väega pall’o käävä ülepää üüse tüül ja noil olõ-i vaiht, kohmaal kellätseier parajahe om.