Mul om üts sõbõr, päält 50 aastaga vana. Saami häste läbi. A nigu üts tõnõ sõbõr timä kotsilõ ütles: tä om tsipa lihtsä.

Mul omma kotoh keefiri «seene». Nuu omma nigu jüvä ja riisipudru muudu, valgõ. Periselt nuu muidoki seene ei olõ, omma säändse ummamuudu as’a, koh seeh mitund muudu hapnõpiimäpisiläisi, pärmi ja muud, sääne tatinõ ja pehme. Valat piimä pääle, lasõt üüpäävä saista ja sõglut är ni saat tervüsele hää keefiri. Ja aigopite kasus iks suurõmbas.

Sõbral läts’ kõtt kõrrast är, tekk’ tälle tükk aigu vaiva. Paksõ, et pruuvku tuud keefiri, vast avitas. Tä pruuvsõ, saigi api. Jäi keefiri ka edesi tegemä.

Vast aasta aigu ildampa juhtu, et mu seene jäivä haigõs: olliva nigu hallitusõ muudu pleki keefiri pääl, lõhn oll’ tõnõ. Es julgu väega kavva tuud juvva, tiiä-i, mis või tetä. Esi tuu är es praavu. Küsse sõbra käest, kas täl om iks siin alalõ. Oll’. Sai tä käest nuu sis purgih vii seeh.

Ku õdagu kodo sai, sei uma haigõ seene är ja naksi sõbra purki uurma. Miä vällä tull’: sääl es olõki midägi, õnnõ lahja keefiri tükü viiga segi ja õnnõ kats-kolm väega väikeist seenetükükeist. Olli hindä pääle pahanu, et mille ma vana är sei, nuu olliva kül haigõ, a olõs midägigi. Midägi, panni nuu tsill’okõsõ jüvä piimä sisse – võit jo ütest siimnestki põllu kasvata, ku tahat.

Sis lätsi tõnõkõrd jäl sõbralõ küllä, et lähembält kaia, mis sääl sis võlssi om. Ja mis ma näi: siini es olõki! Hää ku mõni ütsik kipõn purgih piimä seeh. A tä oll’ iks kõgõ piimä pääle valanu ja tuud joonu tervüsele hää keefiri päähä! Periselt oll’ mu sõbõr joonu raisku lännüt piimä, selle et pastöriseerit piim jo hapnõs ei lää. Paistus, et midägi halva tuu timäle es tii, a kuis tuu timäl nii juhtu, ma tiidä es saaki.

Sõbra käest saaduid tsill’okõisi jüvvi kasvati nii huvi peräst edesi. Noist saigi asja ja tii noist keefiri täämbädse pääväni.

Minevä aastaga juhtu ka tõnõ nal’alinõ lugu. Kävemi üteh vana ao muusõumih. Sääl olli vana talohuunõ ja vanaaolidsõ as’a seeh, teedüs papridõ pääl man. Kävemi ütest huunõst tõistõ. Sõbõr pruuvsõ silte päält lukõ. Tälle es olõ tuu lihtsä, mitmõ säändse vana ao as’a omma ummi nimmiga, midä tä olõ-i varrampa kuulnugi ja midä täämbädsel aol inämp pruugita-i. Ku mõnõ säändse rassõmba pääle sattõ, naas’ viirmä, lugi är ja hõigas’ mullõ kah.

Üte kotossõ pääl kuuli: «Siin on barett!» Hiitü är, et kuis no ummõtõ barett taha sai, miä tuust kaia. Lätsi mano, kai numbri perrä, kon tuu barett sis om. Olliva hoobis jämme palgi ütest sainast tõistõ, nigu väega suur ja lagja riiul. Loi paprõ päält esi: parred.

Ja üts asi tull’ ildaaigu viil ette. Ollimi kuun, timä naanõ ja viil kiäki. Tull’ jutus, et naasõlõ tetäs kurgulõikus. Küsse sõbra käest, mis naasõl hädä. Tä ütel’: «Tal on une-oboe!» Naksi märgotama, mis hädä tuu sääne om: kas naanõ makas ja puhk unõ päält puhkpilli? Kuigiviisi tull’ miilde, et üts sääne asi oll’ vist «apnoe». Naanõ ütel’ sis kah, et vot tuusama timäl omgi. Naksimi kõik naarma.

Musta Riivo


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit