Mille om vaia mõttõlõmist, miä paistus nigu mittemidägitegemine

 
Ülikooli edimädsel aastagal panni hinnäst kirja meditiirmise koolitusõlõ. Olli mõttõlõmisõst tsipa lugõnu ja tahtsõ tuud pruuvi. Nigu joba ette arvssi, es astu ma kipõstõ vahtsõhe maailma, kon suurõn õnnõn ümbre lindõlõ. Perän pikkä loengit täüs päivä lätsi edimäste meditiirmistunni. Üten oppajaga naksimi opma hindä kokko võtmist hengämise jaos ja pää mõttist tühäs tegemist. A päält väsütäjät koolipäivä tull’ muidogi uni pääle ja tähelepandminõ vaiu lakja. Ma es mõista hinnäst kokko võtta ja mõtlõmist lõpõta.

Noist loengist sai hindä naha pääl tunda, mille om vahepääl vaia olla vaikusõn ja veidemb mõtõlda. Meditatsioon om peri idamaiõ kultuurist ja seod võidas mitund muudu ja mitmõ as’a peräst tetä. Laembalt võttõn om taa mõtõlus, mõistminõ olla esihindäga ja kaia hindä sisse. Seo and rahulidsõmba meele ja lask hinnäst parõmbalõ kokko võtta.

Üts mu sõbõr käve ildaaigu mõttõlõmisõ laagrin, kon opsõ Vipassana mõttõlõmisõ tehnikat. Tuu opmisõ man tetäs läbi kümnepääväne koolitus, kon oldas kõik aig vakka. Keeletü om egäsugumanõ kokkoputminõ tõisi inemiisiga ja meelelahutus, et saanu õnnõ tehnikat oppi. Säält tagasi tullõn ütelnü timä esä, et sääne vakkaolõk om ull’us, et näio lätt no viil puu otsa elämä kah, külmäs sääl talvõl är ja löüd niimuudu uma otsa.

Ka mu vanõmba kullõsõ minno innembä võõristusõga, ku meditiirmisest kõnõlõ. Mi kultuurin ei olõ säänest muudu, et istutas vakka, võetas hinnäst kokko hengämise ja seonsaman silmäpilgun olõmisõ jaos. A tuust om naatu õks inämb kõnõlõma. Tegijä ärimehe meditiirvä inne kipõrassõt tüüpäivä ja seod soovitasõ psühholoogi, et hindä kokkovõtmist paranda.

Varrampa olti pall’o inämb välän – tetti põllutüüd, peeti eläjit. Põllutegemise ja hainaniitmise man tei käe ütte kimmäst liigutust, a mõtõ roitsõ ümbre ja pää puhas’. Olõ esiki tundnu, kuis päält mõnõ füüsilidse tüü tegemist om pää nigu selgemb ja miil puhanu. Parhilla eletäs inämb liinan, kon ümbre om lõppõmalda sessendämist. Seo ei lasõ mõttõl sukugi puhada, kõik aig om midägi kaia ja miilde jättä. Päält tuu piiksatas kongi nutitelefon, miä hindä kokkovõtmist sekä. Piäki ei istma, jala ristin, käe põlvi pääl, ja OM-mantrat lugõma. Avitas tuust, ku võtta kimmäs aig, et segämäldä toimõnda ja mõttit kõrda säädi.

Kipõ elotempo peräst mõtlõ tihtsäle mitmõ as’a pääle kõrraga. Tii ütte tüüd, a samal aol mõtlõ, miä õdagus süvvä tii, kuna vanno sõpro näe, määne ilm hummõn tulõ ja määne sais jäi eelä jalgpallin. Tehniga ja nutimassinidõ abiga näe silmäpilguga, miä maailman sünnüs. Aja kõrraga juttu mitmõ inemisega, kiä omma tävveste esi paigun. Nii jääs veidemb aigu tunda är tuud, kon ma esi parhillatsõl momendil olõ ja kiä mu kõrval omma. Mi vanõmbilõ, kiä pelgäse, et mi kolimi puu otsa elämä, om sääne sessendämine võõras. Näide latsõpõlvõn säänestmuudu läbikäümist es olõ. Kõnõldi noidõga, kiä lähkül. Kavvõmbal olõvilõ sõprulõ saadõti kiri, miä om hoobis pikemb ja rahulikumb tegemine ku SMS-e saatminõ, midä no kipõstõ toksitas.

Ma saa kõlista vai videon nätä sõpro Ameerikan ja õkva ellä üten sündmüisile tõõsõl puul maakerrä. A seo väsütäs. Ku om võimalus olla kõrraga nii-üteldä paiga pääl egäl puul maailman, om vaia mõista olla ka õnnõ tan ja parhilla. Olõgi arvo saanu, et tähtsä om mõista meditiiri. Seo avitas mõttit kõrrasta, hinnäst tähtsä jaos kokko võtta ja löüdä kipõstõ juuskvan elon rahhu.


Oroperve Carmen,
bioloogiatudõng

Jaga seod artiklit