Kae hindä ümbre ja näe, et kõik kotusõ omma mõttõga inemiisi täüs. Tarand näütüses. Ja sammamuudu tuu miis, kiä meeleavaldamisõl Tarandilõ jalaga persehe lei. Kõigil om elon määnegi mõtõ löütü: kiä kumardas rahha, kiä määnestki ideed, kiä kaits luudust. Ku inemisel ei olõ päältnätä määnestki mõtõt, om tä vähembält mõnõn küsümüsen puult vai vasta. Mul, tävveste mõttõlda inemisel, om tan mõttõga inemiisi siän peris keerolinõ.

Ma õnnõ süü ja situ. Elon olõ kõgõ rohkõmb kolm puud kasuma pandnu, umbõs sama pall’o kõrdo olõ vanainemist üle tii avitanu. Bussin kah ei paku hindäst vanõmbilõ istmist, selle et mul ei olõ bussi, om auto, suurõ moodoriga keskkunda tsurkja massin. Ku egä päiv bussiga sõitnu, trehvänü õks mõttõga inemiisiga kokko, vast olõs hindäle kah määndsegi mõttõ löüdnü, a auton olõt jo tõisist eräle. Mõttõlda inemine om nigu ask, säänest ei olõki mõtõt ütissõidukilõ laskõ.

Mõttõga inemiisi ütiskunnan omma riigli. Ku olõt 30, piät sa elämä uman majan vai vähembält kortinan, sul piät perreelo tävve huuga käümä. Ku olõt 40, piät sa olõma tippvormin as’atundja. Ku olõt 50, piät mõttõga inemine nakkama vanavanõmbas saama. Ku olõt 60, piäs nakkama otsõ kokko tõmbama ja ku silmän pitä seo nuka keskmäst eloikä ja tuud, määndses kuurmas omma vana inemise sotsiaalsüstemile, sis 70. eluaastas olõs mõistlik är koolda.

Ma olõ 49 ja elä tõõsõpoolõ kortinan. Perreelo läts’ ka pall’o ilda käümä, as’atundjas es õnnistugi saia. Tippvorm om, a mis ma tuuga tii, tuu juusk lihtsäle müüdä külge maaha… Ma ei olõ ütegi as’aga õigõl aol nakkama saanu, pelgä, et esiki tuu kõgõ lihtsämb, inne 70. eloaastat ärkuulminõ käü mul üle jõu. Ütspäiv saa 98 vanas, liinaosavanõmb tulõ tordiga õnnõ suuvma, aokiränigu küsüse, kuis mul läts’ kõrda nii vanas ellä. Mis ma näile sis ütle? Et ei tiiä, es tiiki nigu midägi, õnnõ sei ja sitsõ…

No lugõja mõtlõs, et mis tä virises, võtku kätte ja muutku hinnäst. Lugõjalõ om kõik lihtsä, timä mõtlõs, mille ma ei lää ja ei lüü esi kah Tarandilõ jalaga persehe vai mille ma ei roni esi kah meeleavaldamisõl puki otsa ja ei lasõ hindäle jalaga persehe lüvvä. Olõs tuu nii lihtsä! Ma olõ jo pruuvnu hinnäst muuta, a hinnäst om viil rassõmb muuta ku ilma. Ilm muutus ütskõrd esi, külmakraadi muutusõ lämmäkraadõs, täämbä om pilven, hummõn om selge, a ma olõ 49 aastat uutnu ja ei lövvä hindä mant muutusõpoigagi.

Õnnõ süü ja situ. Ja filosofeeri põhjusõ ja tagajäre üle. Ja mõtlõ, et mille mul ei olõ kuigimuudu õnnistunu rohkõmb süvvä ku sittu. Ku mõni mõttõga inemine saa terve elo õnnõ sittu. Ja mõni viil suurõmba mõttõga õnnõ süvvä…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
tippvormin mõttõlda tegeläne

 

 

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit