Mi elo om küll säädüisiga kõvva paika pant,

a iks võit hinnäst uutmalda soesäädüisi keskest löüdä.

 
Ildaaigu tundsõ edimäst kõrda elon mõtsa äressümise tunnõt. Kukki tuud oll’ kõgõ inämb kümme minotit, pand täämbädseni perrä märkmä ja laembat tähendüst otsma – juhtu taa kõgõst puultõisku kilomeetrit kotost.

Tegemist om ehtsä džungliräbästikuga, kost mõts vast nii katõssa aastat tagasi maaha võeti. Lätsi tast otsma vavvõrnit, midä timahavva om pall’o ni ilosit. A kõrraga olli kaalani paksu haina ja võsu seen, ümbretsõõri must joba pikembit kuusi ni pedäjit – nii et näi õnnõ paar meetrit hindä ette ja taivast, ku üles kai. Ja mis kõgõ hullõmb – jalgualotsõst lagonõjast ossarisust sattõ kõik aig läbi. Õkva nigu mülkähe.

Uma seo suvõ «ekstreemelamusõlõ» perrä märkin saa arvu, et säändsen saisun elämi mi laembaltki. Olõ näütes kümnide kaupa läbi lugõnu rehkendüisi tuu kotsilõ, kas meil raotas mõtsa pall’o vai veidü, a klaari tiidmist siiämaani saanu olõ-i. Tõtõ tulõ vällä märki esi uma kõgõ lähembä ümbrekunna päält: nii vanaimä ku esä ristipuu omma mõtsavõtmisõga maaha raodu – tähendäs mõtsa lõigatas iks pall’o ja mõtsikult.

Üle mõistusõ om timahavva tuu, kuis inemiisi meil liiklusõn surma saa – joba üle poolõsaa hinge poolõ aasta joosul. Suvitsõl aol sõida ma, ku tii om hää, lubat 90 km/h, a olõ sakõst säändse kiirusõga tõisil jalun. Perämädsest and märki taa, et egä tõnõ, kiä müüdä kupatas, tsihinäütämiskangi mu ku jälle jalunolõja pääle ei kuluta, a saman viil näütäs – näütüses äkilidse umma ritta tagasitõmbamisõga –, kuis säändse «kopõrdaja» kupatajat segäse. Sääne om egä pääväga süvembäsminejä matslus, mõtsikus, mis egänes rasboinlus, olku mõtsan, tii pääl vai – koolin.

Perämäne või kooliinemiisi külh silmi pöörütämä panda, selle et periselt jo püütäs rehkendä egä opilasõga kõrrast inämb. A täämbädse kooli hädä om millengi põhimõttõlidsõmban, mille ütel’ ildaaigu Eesti Ekspressin (EE) vällä heliluuja Järvi Paavo: kultuur olõ-i inämb haridusõ lahutamalda osa. Ilmakuulsidõ muusikidõ suguvõsa esindäjä ütles: «Parhillatsõl aol om seo vastaossus, et ka eräkõrdsõlt korgõlt haritu inemise olõ-i sakõst kultuursõ.» (EE 1.08.2018)

Seoilmaaigsõn koolin anda-i nigu ütelist alust mittemillengi – taad mitmõ as’a peräst, a ütes om kuulõ ja oppajidõ perädü erinemine sisu poolõst, huulmada tuust, et kõik õkva ku täütvä riiklist opikavva. Mi riiklidse opikava perrä om koolin kujondatavis põhiväärtüisis austus imäkeele ja kultuuri vasta, patriotism ja kultuurilinõ kirivüs. Veidemb ku puul aoluulidsõ Võromaa koolõst oppas paigapäälist kiilt, kultuuri – järeligult ülejäänü poolõ ei täüdä riiklist opikavva, nii nigu olnu esihindästmõista mi kandin taad tetä. Patriotism algas hindä kõgõlähembä ümbrekunna tundmaopmisõst ja lukupidämisest ja mi kandi perädü rikkus om jo paigapääline kultuurilinõ kirivüs, egäsugumadsõ uma kombõ (sääl seen ristiga kirädü pühä puu).

Pääle kasuja põlvkunna inemises kujonõmisõ alusõs olõ-i inämb ütelidse väärtteksti, midä varrampa kõigin koolõngi opiti, a sakõst juhuslik neti- ja nutimaailm, miä seoilma aigu jo väikulatsõiäst egäl ütel peon. Lats kasus ja kujonõs kodo, vanõmbidõ ja neti- ni nutiilma toel. Kuul, kon perämäidsil aastil om opilasõ ja oppaja vaihõl kundõ ja teenindäjä vaihõkõrd, sutt hääl juhul pakku külh kimmit-ahtit tiidmiisi, a laembat elotundmist mitte.

Ütelt puult om mi elo kõrrast inämb paika pant, reguleerit, a tõõsõlt puult piät egä inemisemutik rehkendämä, et või löüdä hinnäst mõtsikust räbästikust nigu ma hainakuun vavvõrnamõtsast vai egä päiv liikõn teie päält, kon suur osa sõitjit tunnistas õnnõ soesäädüisi.

Paistus, et sääne periselo, kon mi kandin üles kasunu mõtsalõikaja jätt vähämbält ristipuu alalõ, om peris hellesinine hõlahus. Esieränis sis, ku mi koolõn om sääne moodulinõ küländ suvaliidsi pinnapäälsit väärtüisi ja egämeheõiguisi tunnistaja kõrd.


Allasõ Tiia,
timahavadsõ Hurda-preemiä saanu kirändüseuurja

Jaga seod artiklit