Illos õdak. Päiv om õkva jumalihe minegi pääl. Istu autoroolin, sõida suurt kõrralist asvalti piten.

Üts kihotas müüdä. Ohh, hää, lasõ täl takan, niimuudu om julgõmb sõita. Niimuudu saa kipõmbalõ kodo, latsi mano. Ja trahv tetäs iks edimädse auto juhilõ, mitte toolõ, kiä takan sõit.

Stopp! Midägi om taa pildi pääl võlssi. Jah, tsipa kipõmbahe saa, a kas tuu iks tasos är? Koton oodõtas kimmähe paar minotit kavvõmb kah. Pääasi, et eloga.

Mõtlõ ummi sõpru ja sugulaisi pääle. Meid om nii hulga, kiä tihtsäle autoroolin. Tüüle piät sõitma, tüült tagasi kah. Ja niimuudu egä päiv.

Auto seen ei saa inemine peris täpsehe arvo, ku kipõstõ tä edesi liigus. Tasos hinnäst mõtõlda hobõsõ sälga: miä olnu sis, ku hopõn lasknu sõitu 90 km tunnin. Ja ku säändse huu päält hobõsõ säläst maaha satat?

Mõnikõrd mass mõistlik olla, esieränis ilosa ilmaga autoroolin. Koton oodõtas.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit