Kuuli raadiost toda vanna laulu «Mis värvi on armastus?», kon um värsirida: su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma… Minno jäi nuu ria vaivama. Naksi mõtlõma, mis värvi sis armastus piässi olõma, et kiäki toda ei tiiä.

Aknidõ kotsilõ saat viil midä mõtõlda. Et näütüses vinläidsi aknõ umma sinidse ja suumlaisi aknõ valgõ, kuna nä muid värve ei tunnista. A mis värvi sis eestläisi aknõ umma? Näid um kül valgit, kõllatsit, sis viil rohiliidsi, pruunõ ja tõisi värve. Mõnõl um puhas puu ja ei olõki värvi pääle tõmmat. Sis tulõ vällä, et eestläisile miildüse kõik värvi.

A ku nüüd edesi mõtõlda, sis armastust um kah mitund sorti. No kõgõ rohkõmb laulõ um iks mehe ja naasõ armastusõst. Armunuidõ süäme umma egäl puul iks vereväs värvidü, mis tuust, et vaihõpääl um nuul kah läbi joonistõt – sis um tuu armastus iks verevät värvi.

Sis um viil vanõmbidõ ja latsi armastus. Tuu um kõgõ kimmämb tunnõ, mis inämbältjaolt kest elo lõpuni. Vaihõpääl lätt latsil tuu armastus meelest är vai ei olõ inämb nii kuum, ku uma elo pääle press. Tuu armastus um illos ja lämmi nigu päiv, ja võissigi olla pihlõst värvi.

Keväjä, ku kõik puu ja puhmu lehte läävä ja maa rohilidsõs lätt ja kõigil inemiisil ja eläjil armastus päähä lüü, võissigi tuu armastusõ kah rohilidsõs tetä.

A suvõl um peris hull. Sis um egäsugutsit värve. Häitses pall’o kirivit lille ja lindas ilosit liblikit ja tsirkõ. Taivas ja meri umma sinidse ja vikakaar viil ekä värvi. Ja inemise võtva elost viimäst, nigu inämb rohkõmb suvvõ ei tulõssigi. No vast nii kuuma ei tulõ kah, a kes tiid. Suvõ võissigi maali vikakaarivärmilidses.

Ega sügüsel kah vika ei olõ. Lehe läävä kiriväs, kõllatsõst kooni pruunini vällä. Vilänurmõ umma kuldkõlladsõ ja aian pindre pääl kürvidse kah mitund värvi. Um rohiliidsi, valgit, kõllatsit, pihlõtsit vai kõiki värve segi kirivit. A sis tulõva halli vihma ja muda. Ega mõistaki-i üldä, mis värvi taa süküs um. Kõgõpäält kirriv ja perän ei jääki muid värve üle ku hall ja pruun.

A talv um hää rahulik. Viimätse tummõ värmi ummaki kõik valgõ lumõ ala är käkitü. Inemise umma taast kuumast kiriväst suvõst ja armastusõst maaha rahunu. Istva mõnusahe lämmän tarõn. Kes tege käsitüüd, kes kaes telekat vai puhkas niisama ja mõtlõs taa müüdä lännü elo pääle. Vai võtt suusa ja lätt tege mõnõ tsiiru lumidsõ mõtsa vaihõl. Ja kõik umma eloga rahul.

Sis võissigi talvidsõ armastusõ jättä peris värvmädä – valgõs.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit